On vähe arvutikasutajaid, kes poleks kunagi, olgu tahtlikult või tahtmatult, olnud seotud internetipiraatlusega. Esimese õigustamiseks võib tuua kümneid põhjuseid, kuid üha avaramate võimaluste taustal tunduvad need järjest enam otsitud, kirjutab Madis Filippov.
Saades üheksakümnendate keskpaiku oma esimese 40 Mhz protsessoriga arvuti, ei tekkinud kordagi küsimust, kas tänaseks nostalgiliste Windows 3.1 ning Norton Commanderi failireast nähtuv mängurida võiks olla seotud millegi illegaalsega. Loomulikult polnud tarkvara eest makstud ning mänge sai diskettidega toodud kooli arvutiklassist.
Aegamööda taandusid disketid CDde ees ning piraatlus kui nähtus puuris end inimeste teadvusesse – «jah, selline asi on olemas ja see on odav». Poes imetletud kallid arvutiprogrammid jõudsid arvutisse ikkagi turult. Originaaltoote ostja pidi olema kas väga rikas või lihtsalt pooletoobine.
Kui legendaarse pätipesa staatuses Kadaka turu piraatplaatide riiulid on tänaseks haihtunud, pakub nüüd kallitele arvuti-, filmi- ja muusikaplaatidele konkurentsi internet. Kiirelt, odavalt, mugavalt.
Milleks maksta, kui saab tasuta ning sellele ei järgne mingit karistust? Aastatepikkune väljajuurimine näib pigem võitlusena tuuleveskitega, kus üks tehnoloogia asendub teisega, kuid piraatlus kestab edasi.
Üks vihasemalt piraatluse vastu välja astunud Ameerika organisatsioone Motion Picture Association of America (MPAA) võrdleb internetist filmi allalaadimist DVD varastamisega poeriiulilt. Toomaks teemasse tõsisemaid toone, väidab too organisatsioon olevat näiteks 2005. aastal kaotanud üle maailma 2,3 miljardit dollarit.
Kui uskuda International Data Protectioni (IDC) andmeid, oli Eestis 2007. aastal piraatluse osakaal 51 protsenti. Kusjuures viiendik küsitletutest ei näinud selles mitte mingisugust probleemi.
Piraatluse õigustamiseks tuuakse välja põhjendusi originaalmaterjali kesisest kättesaadavusest ja kõrgest hinnast. Samuti vaidlevad arvutikasutajad internetipiraatluse kui mõiste üle, üritades seda vahel absurdini naeruvääristada, kuna see lähtub 1992. aastal vastu võetud autoriõiguse seadusest ja ei ole tehniliselt enam nüüdisaegne.
Lühidalt kokku võttes kujutab internetipiraatlus endast autoriõiguste rikkumist internetikeskkonnas. Palju tekitab poleemikat allalaadimise legaalsus. Levinud on arvamus, et Eesti seadused lubavad õiguseta filme ja muusikat arvutisse laadida ning karistatav on üksnes nende kättesaadavaks tegemine teistele kasutajatele.
Üle maailma piraatluse vastu võitleva Business Software Alliance’i (BSA) esindaja Eestis Kaido Uduste sõnul on nii allalaadimise kui ka teistele kättesaadavaks tegemise puhul tegemist süüteoga ning mõlemad on karistatavad.
«Mõlemal puhul tehakse failidest koopiad, kuid reprodutseerimisõigus on üks autori kõige olulisemaid ainuõigusi,» selgitab Uduste. «Küsimus võib olla ainult selles, kas karistada saab kriminaal- või väärteokorras.» Kui juurde lisandub äriline eesmärk, siis on tegemist kuriteoga, kuid muul juhul väärteoga.
Autoriõiguse seaduse paragrahv 26 väidab aga justkui midagi muud. Selle järgi on lubatud autori nõusolekuta reprodutseerida audiovisuaalset teost või teose helisalvestist kasutaja enda isiklikeks vajadusteks. Näiteks teaduslikuks uurimistööks, õppetööks jms.
Konks on aga selles, et audiovisuaalne materjal peab olema õiguspäraselt avaldatud. «Kui näiteks televiisorist tuleb film, siis on kanal selle edastamise eest juba maksnud ja seda võib põhimõtteliselt endale isiklikuks kasutamiseks salvestada,» toob Uduste näite.
Sellest tulenevalt pole piraatlus ka poest ostetud plaadist oma tarbeks koopia tegemine, kui soovitakse originaali plaadiriiulil laitmatus korras säilitada või jätta koopia automakki.
Teadupärast liigub internetis kvaliteetse info vahel suurel hulgal saasta ning värvilised reklaamid ja lotovõitudest teavitavad ekraanile hüppavad aknad võivad heade kavatsustega arvutikasutaja viia pahaaimamatult halvale teele. Kust võib inimene teada, kas internetis pakutav fail on üles laetud õiguspäraselt? Teose kasutamiseks peab saama loa kas autorilt või õiguste omajalt, ent kuidas saab alati kindel olla, et küsitud on õigelt inimeselt?
«Kasutaja peab saama õiguse ning ta peab ise selles veenduma, et fail on õiguspärane ja ta tohib seda kasutada,» selgitab Uduste. Niisiis lasub faili allatõmbajal kohustus selle õiguspärasuses veenduda, hoolimata sellest, kui raske või lausa võimatu see on. Lihtsam on igasugust kahtlase väärtusega kraami arvutisse mitte tõmmata. Allalaadija võimaliku vastutuse kohta pole Eestis kohtuvaidlusi olnud.
Ka oma tarbeks legaalsest audiovisuaalsest materjalist koopia tegemine on kaudselt siiski tasuline. Koduseks salvestamiseks on loodud «tühja kasseti tasu», mille eest saavad autor, teose esitaja ja helisalvestise tootja teatud hüvitise. Hüvitise tarvis maksavad tasu salvestusseadmete, tühjade CDde ja muude salvestusvahendite tootjad ja importijad.
Lõppkokkuvõttes maksab tasu siiski lõpp-tarbija ja ühiskond, sest ettevõtja lisab selle
tõenäoliselt koduse salvestustehnika ja tühjade salvestusvahendite jaemüügihinnale. Tasu suuruseks on kolm protsenti salvestusseadmete ja kaheksa protsenti tühjade audio- ja videosalvestusvahendite väärtusest. «Internet pole selles osas aga kuidagi maksustatud ning sealt autorid ja esitajad raha ei saa,» lisab Uduste.
Oma tarbeks koopia tegemise põhimõte kehtib siiski vaid audiovisuaalsete teoste puhul. Tarkvara ja arvutimängud siia alla ei käi ning nende õiguseta kopeerimine on igal juhul seadusega keelatud.
Aastaid tagasi oli laialt levinud FTP serverite kaudu failide jagamine. See kujutab endast failide üleslaadimist ühte kesksesse serverisse, kus need on teistele kasutajatele kättesaadavad. Nii on aga seaduse rikkuja hõlpsasti tuvastatav. Näiteks trahviti kaks aastat tagasi Eesti filmi «Klass» üleslaadimise eest üht Keila poissi 13 000 krooniga.
FTP on taandumas ning hetkel on levinuim tehnoloogia internetipiraatluseks hoopis P2P (peer-to-peer), kus andmevahetus toimub arvutite vahel. Jagatavad failid asuvad kasutajate arvutis ning keskne server puudub. BSA andmetel hõlmab P2P andmevahetus mõnes kohas maailmas 49–89 protsenti kogu internetiside päevasest koormusest ja lausa 95 protsenti öisest.
Sellise failijagamise üheks võimaluseks on torrentid. Nende puhul on failide jagamisega allalaadimise tuvastamine FTPst segasem, kuna faile tõmmatakse korraga mitmest arvutist ning need laetakse alla justkui mosaiigitükkidena, mis allalaadija arvutis pannakse kokku. See tähendab, et üldjuhul ei saa eristada ühe tervikliku faili allalaadimist. Kas ainult ühe osa, corrupted faili (vigase faili), allalaadimine on piraatlus?
Vastuse saab reprodutseerimise mõiste lahtiseletamisel. Autoriõiguse seaduse järgi loetakse reprodutseerimiseks teosest või teose osast ühe või mitme ajutise või alalise koopia tegemist, mis tahes vormis või mis tahes viisil. Seega on pooliku faili puhul osaline reprodutseerimine toimunud.
«Torrentit alla laadides kinnitab inimene, et ta on oma tegevusest ja oodatud tulemusest teadlik, sest reeglina tuleb torrent-link veebikeskkonnas iseseisvalt üles leida ja inimene alustab teadlikult piraatkoopia allalaadimist, millega kaasneb kohe ka üleslaadimine,» seletab Microsoft Eesti esinduse juht Rain Laane.
Torrentitega faili jagamise osas puuduvad kohtulahendid nii Eestis kui ka Euroopa Kohtu praktikas. Küll aga on algatatud kriminaalasi Rootsis torrenteid vahendava Pirate Bay kodulehe haldajate vastu.
See ei puuduta allalaadijaid, vaid siiski saidi operaatoreid ehk isikuid, kes süüdistuse kohaselt tegid autoriõiguste rikkumise oma kodulehe kaudu võimalikuks. Allalaadijaid on lihtsalt tohutul hulgal.
Kuna Pirate Bay ei hoia faile serveris, vaid omab ainult infojada torrentite kohta, siis on toodud võrdluseks, et sama hästi võiks Google’i kohtusse kaevata, kuna Google’i otsingumootorit kasutades on samuti võimalik leida illegaalset materjali. 17. aprillil avalikustatav kohtuotsus võib saada pretsedendiks ka muude torrentilehekülgede sulgemisel.
Märtsis ilmus Postimehes artikkel «Internetipiraatlus saab löögi», mis paneb internetiteenuse pakkujale kohustuse salvestada kasutaja andmevahetust. See leidis elavat vastukaja ning tõi lugejatelt huvitavaid põhjendusi, miks arvutikasutajad filme, muusikat ja tarkvara internetist tasuta ja illegaalselt tõmbavad.
Ühe põhjusena toodi välja materjalide kesine kättesaadavus, mistõttu puudub legaalne alternatiiv. Filmide digitaalseks ostmiseks ja laenutamiseks legaalseid võimalusi lihtsalt peaaegu polegi. Näiteks Elion küll pakub digitaalset laenutusteenust, ent sealne valik jätab tõsisema filmisõbra hätta.
Samuti pole eestlastele kättesaadavad paljud laialdase valikuga ja üle maailma üha populaarsemaks muutuvad online-muusikapoed. Näitena võib tuua Apple’i muusikapoe iTunes, kus puudub võimalus Eesti krediitkaardiga muusikat alla laadida.
Järele jääb kolm võimalust: inimene loobub; ostab plaadi internetipoest, kust see talle paari nädala-kuu jooksul krõbeda hinna eest saadetakse; või laeb failid alla illegaalselt, klikkides näiteks mõnel torrenteid vahendaval kodulehel, kust soovitud muusikapalad jõuavad arvutisse minutitega ja täiesti tasuta.
Seejuures toodi põhjenduseks veel, et meie poelettidel on valik kesine. Poodides on riiulid tõepoolest paksult täis mõne aasta taguseid Hollywoodi mainstream(laiatarbe)-filme, klassikalisi teoseid on raske, kui mitte lausa võimatu leida.
Ent mida näitab seesama, kohtuprotsessiga kurikuulsust kogunud torrentite vahendaja Pirate Bay kodulehekülg? Sajast populaarsemast filmist või programmist, mida enim jagatakse, on kõik vähemalt 2008. aastast. Domineerivad telesarjade värskeimad osad.
Populaarsustabelist nähtub, et enamasti tõmmatakse ikka neid filme, mis meil juba kinodes jooksevad või on siia mõne aja pärast jõudmas. Otsitakse värsket, aga kärsitu kiirlaenu mentaliteet «ma tahan seda ja ma tahan kohe!» pole kuigi veenev põhjendus, tõmbamaks eile USA kinodes linastunud filmi, et seda juba täna näha.
«Kui keegi midagi loob, siis ta otsustab ise, mida sellega peale hakkab,» seletab Uduste. Kui on loodud näiteks väga hea muusikapala, kuid autor ei soovi seda ise kättesaadavaks teha, siis on see tema õigus ja inimestel pole siin midagi nõuda.
«Ei ole nii, et kui keegi midagi teeb, siis võivad kõik nõuda, et see peab automaatselt tarbimiseks kättesaadav olema,» lausub Uduste.
Veel toodi illegaalse allalaadimise põhjuseks rahapuudust ja soovimatust nuumata filmi- või muusikatööstust. Rahapuudus on aus vastus, mis paneb ainult käsi laiutama – on ju loogiline, et kui raha pole, siis ei saa ka toodet. Filmid ja muusika pole inimõigus. See pole toit, milleta ei saa elada.
«Kui mul on raha ainult Dacia jaoks, aga tahan sõita Mercedes-Benziga, kas ma siis lähen ja varastan selle, põhjendades tegu, et mul pole Mercedese jaoks raha,» tõmbab Uduste paralleeli.
Ei soovi nuumata filmi- ja muusikatööstust? Aga mis peaks olema nende motivatsioon? Need ju töötavadki eesmärgiga raha teenida. Teenimise vahendiks on filmide ja muusika tootmine. Tööstus investeerib oma tootesse ning selle kallal töötab terve hulk inimesi.
Valmib produkt, mida on inimesel võimalik tarbida, kuid tänaseks on arvukalt ka alternatiive.
Tarkvara puhul on saadaval odavamaid versioone, mis on orienteeritud kodukasutajale. Samuti pakutakse lugematul hulgal täiesti tasuta programme alustades Windowsi ja Office’i alternatiividest ja lõpetades tasuta arvutimängudega.
Kui inimene kasutab näiteks Microsofti piraatvara, siis tähendab see sisuliselt, et ta väärtustab seda toodet. See vastab tema vajadustele, sest muidu valiks ta soodsama alternatiivi. Kusjuures kallima tarkvara illegaalne kasutamine tähendab ka odavamalt tootvate firmade õõnestamist, kuna oma teguviisiga ei toeta piraat ju mitte kedagi.
Microsofti asutaja Bill Gates on näiteks 1998. aastal Washingtoni ülikoolis loengut pidades öelnud: «Kui nad varastavad, siis las varastavad meilt.» Nimelt on Windowsi piraatvaral üles kasvanud inimene suurema tõenäosusega ka edaspidi, kui ta muutub jõukamaks ja suudab tarkvara eest maksta, selle operatsioonisüsteemi kasutaja. Seetõttu on suurkompaniile «ohuks» pigem ausalt tasuta tarkvara kasuks otsustanud tarbija.
«Ma arvan, et need, kes internetipiraatlusega tegelevad, teevad seda täiesti teadlikult,» lausub Uduste. «Ilmselt peetakse seda anonüümseks keskkonnaks, kuigi tegemist on eksiarvamusega.»
Uute tehnoloogiliste võimaluste ja kiire ühenduse tõttu Uduste hinnangul internetipiraatlus pigem kasvab. «Ma ei usu, et lähiaastail midagi paremaks läheb, kuid tahaks loota, et ei lähe ka hullemaks,» lisab ta.
Uduste hinnangul on praegune autoriõiguse seadus põhimõtteliselt paigas, kuid võib vajada tehniliselt nüüdisajastamist. Seevastu võiks tema hinnangul Eesti võitlus internetipiraatlusega olla tõhusam ning probleemiga peaks rohkem tegelema.
Praegusteks mõjutusvahenditeks on väärteo puhul rahatrahv ja kuriteo puhul kuni kolmeaastane vanglakaristus. Menetlust alustatakse siis, kui õiguste omaja pöördub avaldusega politseisse või kohtusse.
«Eesti andmekaitseseaduse kohaselt internetiteenuse pakkujad õiguskaitsjate määruseta kliendiinfot ei jaga,» lisab Laane. «Internetiteenuse pakkuja ja õiguskaitsjate abiga saab kindlaks teha, millistest arvutitest infot üles või alla laeti, ja tegu on väga tehnilist laadi jälitustööga.»
Piraatlust saab tuvastada igal arvutil oleva IP-aadressi abil. Internetiteenuse pakkujal on tavaliselt teada, milline IP mingil ajahetkel suures mahus võrgus infot üles või alla laadis. Tavaliselt on logides info, mis sisaldab nii algaadressi kui ka lõplikku aadressi, kuhu või kust infot vahetati. Krüpteeritud failide puhul (näiteks torrentid) on asi keerulisem.
Kui praegune võitlus piraatluse vastu pole tulemuslik, siis võib-olla peaks mõtlema alternatiivsetele mõjutusvahenditele? Nii käidi Prantsusmaal välja idee, et esimesele rikkumisele järgneks hoiatus e-posti teel, teisele kiri postiga ja kolmanda puhul lülitaks internetipakkuja ühenduse aastaks välja.
«Meil on palju teenusepakkujaid, mistõttu on raske tagada, et inimene ei pääse internetti. Samuti on meil laialt levinud traadita internet,» seletab Uduste. Tema peab vajalikuks lisaks üleslaadijatele ka allalaadijate vahelevõtmist, kuna nendega suurt ei tegeleta ja praeguse seisuga ei ohusta neid eriti miski.
Laane usub, et alternatiivsed meetodid, nagu näiteks ühiskondlikult kasuliku töö tegemine, võib teatud rikkumiste puhul oluliselt paremini mõjuda kui rahatrahv või trellitatud tuba.
«Piraatlus on suures osas kultuuri, see tähendab lastetoa ja väärtushinnangute küsimus,» lisab Laane.
Kuni allalaadimise eest Eestis reaalselt kedagi ei karistata, jääb internetipiraatluse kahanemine üksnes igaühe moraalitundele, mida õõnestavad vabandused filmide, muusika ja tarkvara kõrgest hinnast, kesisest valikust ja kehvast kättesaadavusest, unustades seejuures, et kõike, mida toodetakse, ei peagi kätte saama.
Põhjendused tunduvad pigem õigustusena ning märksõnad kiirelt, odavalt ja mugavalt ei vabanda välja. Üha enam jääb mulje, et Eestis on piraatlus niivõrd juurdunud, et keskmine arvutikasutaja ei tegele mitte legaalse tee otsimisega, vaid otsib põhjendusi, miks ta seda teha ei saa.
Arvamused
Ma armastan filme. Kui filme veel DVDdel välja ei antud, vaid ainult tüsedatel videokassettidel, kogunesime ülikooli ajal õhtuti sõpradega ühe või teise koju vaatama. Kolm-neli, vahel ka viis filmi järjestikku. Hollywoodi peavoolukinost, mis filmilevis liikus, tuli küllastus ruttu. Alguses pöördusime Euroopa kino, sealt edasi Venemaa ja Aasia filmide poole. Telekast lindistada polnud keelatud ja sealtkaudu enamik filme kassettidele jõudiski.
Edasi tulid DVDd, aga kirjutavad DVD-mängijad jõudsid mõistliku hinnaga müügile palju hiljem. Videomakid läksid katki, uusi ei olnud mõtet osta.
Alguses oli Kadaka turg DVDsid täis. Enam-vähem kõik soovitu, mida ametlikus levis ei olnud, sai sealt kätte. Siis aga oli ka Kadaka turuga kõik. Mõned, kel reisimiseks rohkem raha, said filme osta Helsingist, Londonist, Moskvast või Pekingist. Kõik ei saanud. Mõned tellisid filme internetipoest, aga transpordimaksumus tegi need ebaproportsionaalselt kalliks.
Noh, ja siis tulid failijagamisprogrammid. Alguses Kazaa, mis jagaja arvuti lisaks soovitud filmile ka kõiksuguse pahavaraga varustas. Edasi juba teised, turvalisemad.
Tõsi, kui paar aastat olid failijagamisprogrammid olnud peamine võimalus filme hankida, jõudsid turule ka firmad, kes mõnedollarilise tasu eest filme täiesti legaalselt alla tõmmata lubasid. Kuid valik oli väiksem, pakutavad, nagu ikka, enam peavoolu huvidele suunatud. Ja vähetähtis polnud ka see, et harjumus oli juba tekkinud.
Filmide tõmbamiseks on mitu põhjust. See, et need on tasuta, ei ole sugugi peamine. Kiirus, lai valik ja harjumus on kolm olulisemat.
Kui mõelda, siis on need kaks, mis failijagamisprogramme iseloomustavad – soovitava olemasolu ja kauba kättesaamise kiirus –, olulised igasuguse kauba müümisel.
Tegelikult pole internetipiraatluse puhul tegu mitte kuriteoga, vaid üsna tavapärase kehvast planeerimisest ja lühinägelikkusest tuleneva turusituatsiooniga. Nõudlus oli, turg ei tulnud järele. Kui ei ole pakkujat, ei tähenda see, et vajadus tuleks alla suruda. Piraatluse massilisus ei ole filme tõmbavate inimeste süü, see on filmilevi läbikukkunud äriplaan ja mahamagatud võimalus. Karistada meid filmilevitajate vigade eest, kas see on õiglane?
Uus põlvkond on harjunud netist soovitut saama kohe ja tasuta. Kuidas tõestada 11-aastasele nagamannile, et ta peaks vastse DVD eest välja käima paar-kolmsada krooni, kui ta on sama materjali sakutanud mõne tunniga ja üldse ilma rahata? Virtuaalne on põhimõtteliselt vastand reaalsusele ja nii on keeruline toote eest, mida füüsiliselt justkui olemas pole, kuidagi tasu sisse kasseerida.
P2P-tehnoloogia on teinud teoreetiliselt võimalikuks maksimumkvaliteediga HD või Blu-Ray 7.1 heliga varustatud piraatkoopiate kättesaamise eeldusel, et inimesel on hea kiirusega püsiühendus.
Kui autorikaitsega seotud mõningad moraalsed ja tegelikkuses sama hästi kui olematud juriidilised dilemmad korraks kõrvale heita, siis on netikoopiate keskmine kvaliteet endiselt äärmiselt ebaühtlane ja igasugune garantii loomulikult puudub. Muidugi võib üritada nautida filmi, mille pilt aeg-ajalt ootamatult ruudukesteks hangub, ent see on kuidagi pealiskaudne ning halvas mõttes lapsik ja labane.
Netiavarustes kolades võib leida täiesti taskukohaseid legaalseid pakkumisi, kus originaaltoote eest tuleb maksta üsna sümboolset hinda. 50–75-protsendilised allahindlused pole seal eriline pretsedent. Olen ise kasutanud neid varsti peaaegu kümme aastat ja mul pole mitte ühtegi negatiivset kogemust.
Inglismaalt viie päevaga saabunud, sajakroonise lõpphinnaga Federico Fellini aegumatu meistriteos «Amarcord» või siis umbes sama hinnaga vaheda animaseriaali «Family Guy» kuues hooaeg on kaks viimast soodsat näidet mu isiklikust filmoteegist. Ma ei kujuta küll ette, kes vaataks Fellinit piraatkoopialt.
Viimase Emori uuringu järgi on 342 000 eesti perel kodus arvuti ja neist enamik on ka internetti ühendatud. Pole mingit kahtlust, et peaaegu igast koduarvutist leiab kas piraatprogrammi, -muusikapala või -filmi. Seega, ühest küljest on Kaido Udustel ja Rain Laanel muidugi õigus, et piraatlus on halb ja seaduse järgi on vargus tõesti vargus, aga mündil on ka teine pool.
Mida me siis teha saame? Võtame 342 000 perel arvuti ära, katkestame nende netiühenduse, kaebame kohtusse ja teeme trahvi? Osale väärteo, osale kuriteo süüdistus, sunnime neid kõiki ostma Microsoft Office’it ja Madonna uut plaati ning ongi kõik korras?
Interneti kiire arengu tõttu on kogu maailmas muutumas mitmed ärimudelid ning neist enamiku puhul ei tea me, milline on tulevik. T-Mobile keelab iPhone’is Skype’i kasutada, sest kardab kõneminutitulu langemist. Suured ajalehed sulgevad toimetusi, sest paber enam ei müü, aga internetiväljaannetest nii palju raha ei tule. Ühe hiljutise uuringu järgi laeti mullu maailmas alla 40 miljardit muusika- või filmifaili illegaalselt, samas ainult 1,4 miljardit legaalselt.
Inimeste vajadused on muutunud ja ettevõtete asi on neile järele tulla, mitte kramplikult, seadustele toetudes ja miljonitega poliitikuid lobistades vanast kinni hoida. Oma fänne kohtusse kaevata ja vangi panna ei ole mõistlik eesmärk ühelegi ansamblile ega filminäitlejale.
Mündi teine pool on see, et nn piraatlus on saanud normiks. Igale noorele on netist muusikat tõmmata või sõbra arvutist Ans. Anduri uus plaat oma MP3-mängijasse kopeerida nii iseenesestmõistetav, nagu meie vanaemadele oli Nõukogude Naisest retsepte ümber kirjutada või isadele Radio Luxembourgist Led Zeppelini lindistada ja sõpradega jagada.
Milline on tulevik, selgub lähema paari aasta jooksul. Seni aga tasub kõigil asja rahulikult võtta ja Ans. Anduri uut plaati kuulata. Hea plaat on.