50 aastat tööd ja Eesti on rikkam kui Prantsusmaa

Mikk Salu
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Repro

Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) viimane pikaajalise majanduskasvu uuring toob Eestile kaks uudist. Ühe hea ja ühe halva. Hea on see, et OECD järgi läheb Eesti tulevikus jõukuse poolest mööda Prantsusmaast, Itaaliast ja Hispaaniast ning jõuab kannule Soomele ja Austriale. Halb on see, et selleks kulub mitukümmend aastat.

OECD avaldas eelmisel nädalal ühe uuringu pealkirjaga «Looking to 2060: Long-term global growth prospects». Sisuliselt on tegu ühe väikese ennustusega, kuidas riigid järgmised 50 aastat kasvavad, kes on jõukas, kes vähem, kes kasvab kiiremini, kes aeglasemalt, kes kellest jõukuselt mööda läheb.

Kui Financial Timesi ja The Economisti reaktsioonid sellele ennustusele keskendusid teemale, kas ja kuidas saab Hiinast maailma suurim majandus, siis tegelikult on OECD toodud 34 riigi võrdluses ka väike Eesti sees.

Uudised on rõõmustavad. Mõnekümne aastaga möödub Eesti praegu palju rikkamatest Prantsusmaast ja Itaaliast, Kreekast, Portugalist või Sloveeniast rääkimata, jõuame päris Austria, Lõuna-Korea ja Iirimaa kandadele. Ka Soome või Saksamaa pole enam kaugel.

Kõrgeim näit

Ja kuigi OECD hindab Eesti keskmiseks majanduskasvuks sellel perioodil 2,6 protsenti aastas – see on kõrgeim näit liikmesriikide seas –, on see võib-olla isegi alahinnatud. Janno Järve rakendus­uuringute keskusest Centar näiteks leiab, et OECD järgi peaks kogu meie kasv tulema produktiivsuse kasvust, inimkapitali ja füüsilise kapitali osa on olematu. «See on kummaline,» ütleb Järve.

Olgu kuidas on, ka 2,6 protsenti aastas tähendab seda, et 50 aasta pärast, s.o siis, kui praegused keskkoolilõpetajad lähevad pensionile, elame riigis, kus keskmine palk on 4000–5000 eurot ja keskmine pension 2000–2500 eurot.

Muidugi on nii pikalt ettevaatavate ennustusega nii, nagu on. Eesti panga president Ardo Hansson ütlebki kommentaariks, et tema ei taha avalikus ruumis fantaseerima hakata.

Swedbanki endine peaökonomist Maris Lauri ütleb samuti: «Pikaajalised majandusprognoosid, nagu igasugused prognoosid, põhinevad mineviku ja oleviku teadmistel, millele on lisatud oletusi tuleviku kohta. Eelkõige eeldatakse, et mingid mineviku-oleviku seosed kehtivad ka tulevikus ning kui need muutuvad, siis mingil kindlal viisil.»

Me ei tea kuidagi ette tehnoloogilisi või poliitilisi muutusi. Me ei tea, kas algab sõda. Me ei tea, kas inimesed kasutavad endiselt mobiiltelefone või on kõikidele hoopiski kiibid ajukäärude vahele siirdatud. Üksiksündmusi ennustada on võimatu.

OECD uuringu põhiautor Åsa Johansson selgitab Postimehele, et nende töö aluseks on nn tingimusliku konvergentsi mudel. Lihtsustatult öeldes tähendab see, et vaesemad piirkonnad kasvavad rikkamatele piirkondadele järele, alguses on lähenemine kiirem, aga mida rikkamaks saadakse, seda vaevalisemalt see kasv läheb.

«Tingimuslik» tähendab, et see kiirem kasv tuleb ainult sellisel juhul, kui ei tehta lollusi ja kui käitutakse vähemalt sama targalt kui endast rikkamad. Johansson ütleb, et selleks võtsid nad vaatluse alla mõned fundamentaalsed näitajad, nagu demograafia, tööealise elanikkonna hulk ja inimeste vananemine, produktiivsuse muutumine, investeeringud inim- ja füüsilisse kapitali. Eesti on need tingimused täitnud, meie fundamentaalnäitajad on paremad ja oleme käitunud targemalt kui meist rikkamad riigid.

Jättes kõrvale pikaaegsete prognooside spekulatiivsuse – nagu juba öeldud, on terve hulk asju, mida me ei suuda vähimalgi määral ette ennustada –, on kaugesse tulevikku vaataval mudelil ometigi vähemalt paar väga olulist sõnumit.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles