Tarmo Kriis: majandus käib põhjas ära aasta lõpus

Tööandjate eestkõneleja Tarmo Kriis. Foto: Priit Simson

Tööandjate keskliidu juhi Tarmo Kriisi hinnangul on erasektor majanduslangusega kohanenud ja on märke, mis annavad lootust olukorra paranemisele 2010. aastal.

Millal võiks ettevõtjate jaoks uus majandusliku aktiivsuse periood alata? Kas põhi on juba lähedal? Millisest majanduslanguse prognoosist lähtute, kas 8,4 või 12 protsendi suurusest?

Majanduses on juba tõesti teatud positiivseid märke. Suheldes ettevõtjatega mitte ainult Tallinnas, vaid ka mujal Eestis, jääb mulje, et suurem langus on pidurdumas. Millal see uuesti tõusuks pöördub, on täna raske öelda, kuid ma usun, et hiljemalt aasta lõpus on põhi käes ja edasi hakkab paremini minema. Aasta lõpuni jääb madalseis tõenäoliselt kestma. Aga esimesed positiivsed märgid on olemas ja need tulevad siseturult. Võib-olla on see tingitud kevadest?

Ekspordi taastumine sõltub muidugi maailmaturul toimuvast. Näen siin võimalusi Eesti ettevõtjatele, kuna paljud lääne firmad teevad praegu oma kulukaid tarneahelaid lühemaks ja väheneb Aasiast ostetava kauba hulk. Pigem otsitakse allhanget Ida-Euroopast. Need, kes ütlevad, et Eesti ei ole enam allahanke maa, eksivad. Tõenäoliselt jääb Eesti veel pikaks ajaks allhanke tegijaks. Küsimus on vaid, millist hinda me selle eest küsida saame ja kuidas tõusta väärtusahelas ülespoole.

Eeldame, et sel aastal tuleb majanduslanguseks 10 protsenti. Tuleb arvestada, et rahandusministeeriumi prognoosidest on seni rakendunud ikka riskistsenaarium.

Ettevõtjad on vist eurole üleminekust samavõrra huvitatud kui poliitikud.

Enamik meie liidu liikmeid on tõesti seda meelt, et välisinvesteeringute taastamiseks ja majanduse stabiliseerimiseks üldisemalt on see hädavajalik samm. Selle nimel on ettevõtjad valmis kõvasti panustama. Kindlasti oleks pettumus väga suur, kui valitsus ei suudaks Maastrichti kriteeriumide täitmiseks vajalikes meetmetes kokku leppida.

Kui suur on siin üldse ettevõtjate osa, mil määral saavad nemad euro tulekule kaasa aidata?

Erasektor on tegelikult täna läinud väga jõuliselt kokkuhoiu teele ja juba jõudnud ka tõestada majanduse paindlikkust. Väidan, et tänaseks on kulusid kõvasti kokku tõmmatud. Ja need ettevõtjad, kes on oma kulutusi suutnud poole võrra vähendada, ütlevad, et neil ei ole enam raskusi toodangu müügiga. Oluliselt on alla tulnud inimeste palgaootused. Töötasu on vähendatud ka juhtidel. Paraku pole avalik sektor samaga vastanud.

Ka eelarvekärbete puhul on seni silma torganud soov suurendada tulusid kas siis maksude või muude toetuste näol, aga kulutusi ei üritadagi vähendada. Jutt sellest, et kõik ühiskonna kihid võiksid olla solidaarsed, pole kahjuks tõeks osutunud. Riigisektori algselt kavandatud 15 protsendi suurune tegevuskulude kärbe oleks olnud täiesti teostatav ja on arusaamatu, miks seda ei tehtud. Arusaamatu on ka pensionitõus olukorras, kus töötajate keskmine palk langeb 8 protsenti.

Meile jääb arusaamatuks, miks ei saa riigitööl nüüd palku vähendada, kui kahel eelneval aastal on neid ligi neljandiku võrra tõstetud. Kui Eesti sisemajanduse kogutoodang on langemas 2006. aasta tasemele, siis tuleks võtta ette selle perioodi riigieelarve ja vaadata, kui suured olid sellal avaliku sektori kulud, sest raha ju praegu rohkem pole.

Mida siis teha majanduse elavdamiseks olukorras, kus riiklikke investeeringuid oluliselt suurendada ei saa, sest see ohustaks eelarve tasakaalu?

Ega muid soovitusi siin pole, kui hoida ettevõtluskeskkonda konkurentsivõimelisena. Viimasel ajal on aset leidnud tööjõukulude märkimisväärne kasv. Ühelt poolt on see tulnud eelmiste aastate maksulaekumiste paranemisest, kuid kahjuks pole sellele järgnenud soovi kulutusi piirata. Nüüd, kui maksulaekumised vähenevad, on koormus ettevõtjatele selle võrra suurem. Kui riigil on tõsine soov eksporti ergutada, siis tuleks tööjõuga seotud makse pigem alandada ja suurendada tarbimismakse, nagu näiteks käibemaks.

Täna on tõusnud tööandjate koormus haiguspäevade ülevõtmise tõttu. Ees seisavad küllaltki pingelised läbirääkimised töötuskindlustusmaksu osas ja aasta lõpul peaks valitsusse jõudma tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse seaduse eelnõu. Kui kõik praegu plaanitavad tööjõumaksud realiseerida kavandatud mahus, siis võib öelda, et sotsiaalmaksud pole meil mitte 34, vaid 40 protsenti. Nii et signaal välisinvestoritele ei ole kuigi julgustav.

Kui vaadata aga, mis laiemalt toimub, siis oli aastal 2003 avaliku sektori kulutuste osakaal SKTs 33,5 protsenti, 2008. aastal aga juba 41 protsenti. Arvestades seda, et 2009 ja ka 2010 tulevad samuti defitsiidiga, siis võime mõne aasta pärast näha avaliku sektori kulude suurenemist SKTs kuni 45 protsendini. Kui siin ei saada piiri peale, muutub meie avalik sektor kulutustes peagi võrreldavaks Skandinaavia riikide omaga.

Aga ma tahaks küsida, mis on see teenus, mis vastu saame. Meil on endiselt tegemata haldus- ja haridusreform, teed lagunevad, pealinnas lülitatakse valgustust välja, makstakse erasektorist suuremaid palku jne. Kõike seda tehakse erasektori raha eest ja see ajab ettevõtjad vihale. Jutt õhukesest riigist on meie avaliku sektori enda loodud müüt, millel pole tegelikkusega midagi ühist.

Eesti on praegu suuresti hüvesid ümberjaotav, suure ametnike ja ülalpeetavate hulgaga riik. Tegemata on pensionireform ja ligi pool pensioniealiseks saanud inimestest läheb pensionile enne õiget aega. Meil on tohutu hulk soodustingimustel ja eripensionäre, mistõttu pensionikulud kasvavad aastast aastasse. Siis on meil veel mitmeid peretoetusi, mille kohatine otstarbekus küsitav. Majanduskasvu aastatel oleme väga palju ette võtnud, tehtud on kõigile meelepäraseid otsuseid. Tänases olukorras ei vea meie majandus sellist sotsiaalmudelit enam välja.

Tööandjaid on süüdistatud soovis teatud töölepinguseaduse punktide jõustamist edasi lükata.

Kahjuks on kogu seadust juba hilja edasi lükata. Täna on ettevõtjad pandud fakti ette, et tuleb tõsta töötuskindlustuse makse määrasid 1. juulist kolme protsendini. Kui töölepingu seadusega kaasnevaid kulutusi töötuskindlustuse süsteemile ei piirata, siis ei piisa ka sellest. See, milles kokku lepiti, ei arvestanud majanduse nii ulatuslikku kriisi, ja täna peaksid kõik osapooled seda tunnistama. Töötukassa ei kannata lihtsalt uuest töölepingust tulenevat lisakoormust välja.

Eeldades, et tööpuudus võib järgnevatel aastatel olla 15 protsenti või rohkemgi, tuleks töötuskindlustusmaksu tõsta viie protsendini. See on ametiühingule mõtlemiskoht, et kas tõstame makseid ja jaotame selle raha välja või üritame töötavat elanikkonda vähem maksustada, leides muid lahendusi.

Mis teid töölepinguseaduses kõige enam häirib, mida tuleks edasi lükata või hoopis ära jätta?

See puudutab omal soovil töölt lahkujatele töötukassast makstavaid hüvitisi. Meie arvates pole sugugi see täna Eesti tööturu valupunkt. Tegu on üsna ettearvamatu hüvitisega, mille tegelik mõju töötukassale pole teada. Siin võiks küll ametiühingud järele mõelda. Saan aru, et soovitud on pakkuda kaitset neile, keda tööandja on sundinud lahkuma, kuid tuleb arvestada, et selline tööandja teguviis on siiski ebaseaduslik ja seda ei pea ühiskond kinni maksma.

Teine vaidlus puudutab töötuskindlustuse hüvitise määra tõstmist. Täna on see esimesel sajal päeval 50 protsenti ja edasi kuni 270. päevani 40 protsenti, uue korra järgi peaks see tõusma. Lubati rohkem ja selles osas on ehk inimestel tõesti õigustatud ootus, aga töötukassat ei tohi lasta sellepärast pankrotti minna. Lisaks pole ettevõtjad rahul ka hüvitistelt makstava sotsiaalmaksuga, mis omal ajal sai haigekassa tugevdamiseks kehtestatud.