Putini sõber selgitab varanduse tagamaid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Plaan panna Vladimir Putini endine džuudopartner Arkadi Rotenberg pajatama oma suhetest presidendiga teostus hõlpsalt.
Kannustatuna soovist õigustada oma äriimpeeriumi tempokat avardumist viimase viie aastaga – alates gaasijuhtmete tegemisest kuni teedeehituse ja panganduseni – tõttas Rotenberg selgitama, et tema varandusel (Forbesi hinnangul 1 miljard dollarit) pole mingit seost Putini sõprusega.
Mehed tunnevad teineteist poisipõlvest peale, kui «me Leningradi tänavail ringi lippasime». Koos käidi ka džuudotrennis.
«Sõprus ei tee kellelegi liiga. Kuid mul on selle inimese vastu tohutu respekt. Jumal saatis meile selle inimese, usun ma. Ta teeb Venemaa heaks väga palju. Seepärast ei saa lihtsalt minna tema käest midagi paluma,» ütles Rotenberg, andes intervjuud, mis on tema puhul haruldane asi.
«Esiteks ei ole see minu stiil. Ja teiseks ei laseks ta mind uksest sisse,» jätkas ta. «Kui me kohtume, siis trenni tehes – nüüd me mängime jäähokit – või vestleme sporditeemadel ja meenutame sportlasepõlve... Ta on imeline inimene ja ma tõesti väärtustan neid suhteid üle kõige muu. Minu jaoks on sõprus selle inimesega ennekõike vastutus.»
Kuid Rotenbergi äriasjad, kes ehitab torujuhtmeid ja tarnib Gazpromi torudega, on üha suurema luubi all. Eriti nüüd, mil riiklik gaasihiid on surve all ja nõudlus kukub nii kodus kui võõrsil.
Investorite jaoks on peamine pähkel see, miks Gazprom torude ja torujuhtmete peale üha rohkem ja rohkem raha kulutab, kuigi firma ülespuhutud kulutused on paljuski süüdi selles, et nad nüüd siseriiklike gaasihindade kergitamist nõuavad.
Kriitikute sõnutsi võivad kasvavad kulud ühel päeval presidendile tagasilöögi anda ja poliitiliseks probleemiks kujuneda. «Gaasihindade tõusud on väga tugevas seoses inflatsiooniga [Venemaal],» ütleb endine energiaminister ja nüüdne opositsiooniliider Vladimir Milov.
Teema trügib üha enam ja enam rambivalgusse. Esimest korda pommitati Putinit avalikult Rotenbergi-küsimusega oktoobrikuisel investeerimisfoorumil, kui üks investoritest küsis, miks hangib Gazprom torusid Rotenbergi ja tema venna omanduses oleva vahendaja kaudu, mis võtab vastavalt Interfaxi analüüsile 30 protsenti vaheltkasu.
Putin ütles vastuseks, et kui Gazpromis on korrumpeerunud ametnikke, tuleb nood vangi panna. «Üha rohkem ja rohkem kuuleme me kaebusi selle kohta, kuidas Gazpromis äri aetakse, et seal on korrumpeerunud elemente. Küllap ongi, aga politsei peaks nad kinni nabima ja vangi viskama,» ütles ta.
Aga ta ei vastanud otseselt küsimusele, mis puudutas Rotenbergi firmat North European Pipe Projecti, mis tarnib Gazpromile 70 protsenti suure läbimõõduga torudest.
Rotenbergi sõnutsi on Interfaxi rehkendused nende firma vahelkasu kohta ekslikud, keskmine protsent olevat 10-15.
2011. aastal kasvas North European Pipe Projecti käive järsult, hüpates aastatagusega kõrvutades 27,7 protsendi võrra 111 miljardile rublale, netotulu kasvas aga 44,5 protsenti (12 miljardi rubla ehk 379 miljardi dollari peale).
Üha paremini läheb ka Rotenbergi poolt 2008. aastal asutatud torujuhtmefirmal Stroigazmontaž, olles omandanud viis Gazpromi tarnijat. Mullu, kui Gazpromi investeeringud kasvasid 1,6 triljoni rublani (kogu tööstusharu maailmarekord), kasvas Stroigazmontaži käive 244,8 miljardile rubale (eelnenud aastal 154 miljardit rubla).
Rotenberg ütleb, et suur kasv tulenes mitme mahuka projekti, sealhulgas Nord Streami valmimisest nimetatud aastal.
Kriitikud osutavad aga sellele, et Gazprom kulutab torujuhtmetele palju rohkem, kui ükski teine konkurent Euroopas. Sõltumatu mõttekoja East European Gas Analysisi juht Mihhail Kortšemkin rõhutab, et Nord Streami kahest juhtmest odavam, mille ehitas Rotenbergi Stroigazmontaž, maksab 3,5 miljonit eurot kilomeeter, samal ajal kui sama juhtme maapealne osa, mille ehitas sakslaste OPAL, maksab 2,1 miljonit eurot kilomeeter.
Rotenberg kinnitab, et sellised võrdlused on ülimalt ebaõiglased. «Ei saa ju võrrelda torujuhtmete ehitamise kulusid Euroopas ja Venemaal, kus suur osa harusid läbib piirkondi, kus puudub igasugune infrastruktuur,» ütles ta.
«Mõnikord tuleb tungida läbi igikeltsa, soode ja rabade... Ja lisaks tuleb Venemaal torujuhet rajades maksta ka maa eest, Euroopas aga tuleb arvestada ainult toru kui sellise maksumusega.»
Kuid küsimusi on teisigi. Üks valdkonna tippjuht juhtis tähelepanu sellele, et üks Gazpromi puurimisfirma, mille Rotenberg ostis mullu 4,05 miljardi rubla eest, sai samal aastal 3,7 miljardit rubla netotulu. «Kuidas on võimalik, et firma, mis tegi sellist kasumit, müüdi sellise summa eest?» küsis ta. «Ei ole ju võimalik, et puurimistööde eest niipalju rohkem maksma hakati?»
Rotenberg ütles, et investeeris 2011. aastal 7 miljardit rubla moodsama puurimistehnika soetamiseks, enne ülesostmist olevat firma pidevalt kahjumeid kogunud. Ta väidab, et tema äri uuritakse kindlasti ka kadeduse pärast.
Pankurid arvavad aga, et kui Vene eliidi sisevõitlused lähevad nii ägedaks, et jõuavad Putini lähikondlasteni, võidakse Rotenberg ühel heal päeval ohvriks tuua. Esimesi surve märke on juba näha: riiklik monopolivastane teenistus on asunud uurima Rotenbergi firma North European Pipe Projecti tarneid Gazpromile.
Copyright The Financial Times Limited 2012