Siim Kallas: «Kõige tähtsam on mitte devalveerida!»

Argo Ideon
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallase sõnul peab Eestil olema aktiivne majanduspoliitika. Ei tasu jääda ootama, kas uputus tuleb või ei. Samal ajal peab hoolega mujal toimuvat jälgima.
Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallase sõnul peab Eestil olema aktiivne majanduspoliitika. Ei tasu jääda ootama, kas uputus tuleb või ei. Samal ajal peab hoolega mujal toimuvat jälgima. Foto: Argo Ideon

Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas ütleb Argo Ideonile, et Eestit aitab praegusest seisust üle saada aktiivne majanduspoliitika. Kellegi teise, näiteks Rootsi pankade abile Kallase hinnangul loota ei tasu.

Kas Eesti majandus sõltub praegu täielikult sellest, mis juhtub suures maailmas, või on meil siiski võimalusi ise olukorda parandada?

Tuletaksin meelde, kuidas kujundati Eesti majandusseisu taasiseseisvumise eel ja järel. Siis oli üks tõde väga selge: kui aitad end ise, siis aitab sind ka jumal. Oli väga selge, et ega mitte keegi mitte kusagilt appi ei tule. Kõik tuleb endal välja mõelda ja ellu viia. See tõde on väga aktuaalne ka praegu.

Kui mõelda selliselt, et sõltume täielikult muust maailmast, jääks meil üle ainult oodata, kas uputus tuleb või ei. Samas oleks ka väga rumal mõelda, et oleme nii suur ja sõltumatu, teeme kõik ainult oma peaga ega hooli üldse, mis mujal toimub. Meil peab olema aktiivne majanduspoliitika, see on kindel.

Kuivõrd usutav teile tundub, et Rootsi pangad päästavad Eesti majanduse, kui meil hakkab väga halb? Näiteks välisminister Carl Bildt kinnitas hiljuti, et Rootsil on abiplaan kahe suure panga jaoks, kes Eestis tegutsevad.

Lugesin samuti seda uudist. Aga ausalt öeldes väga ei usu, et mingi selline plaan Eesti jaoks eksisteerib. Arvan, et sellele loota ei tasu.

Samas pole mingeid märke, et need pangad oleks väga kehvas seisus. Need on Rootsi pangad ja Rootsi on kindlasti huvitatud, et need pangad edukalt toimiks.

Kas te ei usu seda, et meil vedas oma Rootsi pankadega, sest meil polnud kohalikke panku, kes oleks Parexi kombel kukkunud?


Seda küsimust ei saa nii püstitada. Meil on vedanud seetõttu, et pangandusturu põhiosa on kahe korralikus seisus panga käes. Ükskõik, kas nad on Eesti või Rootsi omad, seal pole palju vahet. Parex ei jooksnud kokku mitte sellepärast, et ta on Läti oma, vaid et seda juhiti halvasti. Ja Rootsi pangad on ka Rootsis kohalikud pangad.

Mis on teie arvates põhjuseks, et Eesti krooni suhtes püsib välismaal umbusk?


Spekulatsiooni objekt on ikka see, millal devalveeritakse, aga mitte see, kas see juhtub?
Kui teie käest küsib igati haritud ja kultuurne inimene, et kas teil tänavu Riias lund ka oli, siis peate aru saama, kui ebaoluline on Eesti oma väiksuse ja asukoha tõttu paljudele institutsioonidele, kes arvamusi kujundavad.

Teie käest on Riia lume kohta küsitud?


Jah. Selles ei ole mingit pahatahtlikkust, vaid lihtsalt meile ei pöörata harilikult nii palju tähelepanu. Kui hakata aga pabereid vaatama, siis öeldakse, et meile Eesti ikka väga meeldib. Ainult et igaks juhuks tuleks siis üle küsida, kas nad ikka mõtlevad riiki, mille pealinn on Tallinn, mitte Riia. Ei teata meie rahasüsteemi detaile, ajalugu, sajaprotsendilist reservidega kaetust, fikseeritud kurssi.

Paljud ajalehtedes esinevad analüütikud müüvad rohkem oma apokalüptilist nägemust, mitte tõsist analüüsi.

Kes hullemini pakub, on kõige kõvem mees?


See on kõvem mees ja ega keegi ei tuleta ka hiljem meelde, et tegelikult ei läinud ju nii halvasti. Aga kui ütled, et kellelgi läheb hästi, aga tegelikult läheb pahasti, siis seda tuletatakse küll meelde. Lihtsam on alati öelda, et läheb kehvasti. Kui ei lähegi nii, siis see unustatakse ära.

See on muidugi nukker lugu ja Eesti jaoks frustreeriv. Kogu aeg tuleb neid asju selgitada, see on pidev võitlus. Ega pealiskaudsus ei puuduta ainult Eestit. Ka Venemaa kohta on analüütikute kirjutistes kohati hämmastavaid vigu. Pannakse faktidega jumal teab kuhu. Ja isegi mitte üksi Ida-Euroopa kohta. Kui arvate, et teadmine Belgiast ja tema olukorrast on põhjalikult levinud, siis eksite sügavalt.

Tundub, et ikkagi pole piisavalt tehtud Eesti kaitsmiseks suvaliste väidete eest?


Peaasi on mitte devalveerida. See on kõige tähtsam. Peaasi on mitte teha ühtegi tegu, mis jääb kõigile meelde igaveseks nagu purskav tulemägi.

Mina olen võidelnud arvamustega, et Eesti kroon devalveeritakse, juulikuust 1992.
17 aastat on möödas ja lõppu ei ole näha?


Inimesed, kes seda räägivad, on õppinud majanduse aabitsatõdesid. Need ütlevad, et kui devalveerida, siis see suurendab eksporti. Mingit valuutakomitee süsteemi nende jaoks ei ole. Aga ajad on muutunud. Need aabitsatõed enam ei toimi.

Meie pääs devalveerimise juttudest on siiski euro. Ent mida teha, kui Eesti formaalselt täidabki euro kriteeriume, aga pole poliitilist tahet meile eurot lubada?


Niisuguse poliitilise tahte jaoks on väga vähe manööverdamisruumi. Oleme Euroopa vahetuskursimehhanismis. Kõik liikmesriigid on meilt nõudnud, et ühineksime euroga nii kiiresti kui võimalik. See on lepingus sees! Seega pole see valiku küsimus ka teistele liikmesriikidele. Sellist mänguruumi, et kriteeriumid, jah, on täidetud, aga ikka ei saa veel ja peame mõtlema, neil pole.

Euroopa Liit on reeglite ühendus, kus on ainult siis võimalik asju ajada, kui reeglitest kinni peetakse. Nüanss on selles, kas täidame kriteeriume jätkusuutlikult. Need asjad tuleb meil ära põhjendada. Kui on vaieldamatu, et Eesti on euro kriteeriumid täitnud, siis Eesti euroga ka ühineb. Mingisugust nurgatagust intriigi ei tule.

ELi nõukogu kinnitab ülemineku vahetuskursi. Kas oluline nüanss ei peitu mitte seal?


See on korduvalt läbikäidud diskussioon. ELi nõukogu on juba üks kord selle kursi kinnitanud. See oli siis, kui ühinesime vahetuskursimehhanismiga.

Ka seoses Läti sündmustega kujundasid nii Euroopa Komisjon, ELi nõukogu kui Euroopa Keskpank oma seisukoha väga selgelt, et mingil juhul ei saa soovitada ega ka mingil juhul lubada Läti lati kursi devalveerimist.

Ütlete, et Euroopa Liit ei luba lati devalveerimist?


Ei mäleta selle täpset sõnastust, aga kõik olid igatahes seisukohal, et kurss peab jääma samaks. Et on abipakett, aga kursiga ei mängita. Mustvalget lahendit pole, alati tuleb arvestada plusse-miinuseid. Aga stabiilse rahakursi eelised on märkimisväärsed.

Paljud mõistatavad praegu, miks peaminister Andrus Ansip tuli välja eurole ülemineku kuupäevaga 1. juuli 2010 just nüüd. Ega teie talle seda nõu andnud?


Ei-ei.

Teie pole siis selle taga? Ansip isegi ei konsulteerinud teiega? Kas tõesti lugesite seda valitsuse pressikonverentsi stenogrammist?


Ju ma mingit uudist lugesin. Ei, mina ei teadnud rohkem midagi.

Oli see oluline algatus?

Las nad kommenteerivad seda parem ise ja tänaseks, nagu aru saan, on Eesti soovitud kuupäev 1. jaanuar 2011.

ELi rahandusvoliniku Joaquín Almunia jutupunktides 19. märtsi kohtumiseks Ansipiga euro asjus leidub huvitav joonealune märkus. «Üks [Eesti] võimude põhjus eelistada üleminekut aasta keskel on rahvusvaluuta kasutuselevõtmise aastapäev 20. juunil 1992.»


Ma ei ole neid jutupunkte näinud.

Kas tõesti Eesti põhjendas seda 1. juuli kuupäeva krooni aastapäevaga?


Pole neid punkte näinud ja pole kuulnud ka sellist argumenti. Esimest korda kuulen, et see on olnud arutelu all.

Teema on seega varasema kuupäeva osas nüüd maha võetud?


Ilmselt küll. Tean ka seda, et minu kolleegid sellest vaimustuses polnud.

Oli sellel vähesel vaimustusel ratsionaalne põhjendus?


Ma ei ole sellega nii täpselt kursis, kuid Almunia oli päris kindlasti seda meelt, et mõistlikum on jääda 1. jaanuari juurde. See süsteem on juba paigas, vastasel korral oleks tulnud hakata mõtlema raportite ja analüüside täiesti teistsugusele ajastamisele. Seni on olnud alati nii, et ELi tippkohtumine teeb juunis otsuse ja siis on aega pool aastat atra seada.

Olete komisjonis administratiivküsimuste volinik ja peagi saate endale ajutiselt ka eelarveportfelli. Arvestades majanduslangust euroliidus, kas ka Euroopa Komisjon kärbib kulusid või sellele Brüsselis ei mõelda?

Komisjoni eelarvesüsteem on mõnevõrra erinev liikmesriikide omast. Meil on seitsmeaastane eelarveraamistik, mille sees igal aastal konkreetne eelarve tehakse. Igal aastal sätitakse seda vastavalt olukorrale.

Kuid süsteem ise on jäik, muutused on siin väga visad. Teistpidi on ka kontroll raha kasutamise üle väga range ja poliitiliselt tundlik. Liikmesriigid küsivad pidevalt, et kuhu te raha panete.

Kujutan ette, et Eesti ametnikud meie esinduses ELi juures, kelle palku on välisministeerium lisaeelarves kärpinud seitse protsenti, vaatavad ilmse kadedusega teie alluvaid, kel ei võeta midagi maha?

Meie palkasid arvestatakse kaheksa liikmesriigi avalike teenistujate palkade ja muude näitajate baasil. Kui näitajad halvenevad, siis langeb ka meie palk automaatselt – kord aastas vaadatakse need üle. Võib oletada, et järjekordne ülevaatamine aasta lõpus vähendab meie ametnike palka. Mis summas, seda on praegu raske öelda.

ELi ametnike palgasüsteem on üks tervik. See on paika pandud mahukas personalireeglistikus ja siin pole mingit vaba tõlgendamist. Kui üks inimene võetakse tööle, siis on tema palk väga täpselt ette antud ja kõik ametnike palgad on omavahel seotud. Selleks et midagi muuta, tuleb muuta tervet süsteemi.

Seega, kui keegi tuleks ettepanekuga, et majanduskriisi tõttu Euroopas on tarvis kõiki ELi institutsioonide tegevuskulusid, palku ja muud vähendada, siis on asi nii keeruline, et ehk viie aastaga jõuaks midagi ära teha?


Palgasüsteemis on siiski paindlikkus sees, sest see võtab arvesse kaheksa liikmesriigi avalike teenistujate tegeliku ostujõu. See arvestus on väga keeruline, ent selline mudel toimib.

Teine asi on administratiivkulud. Need vaadatakse läbi igal aastal. Kui neid peetakse vajalikuks kärpida, siis nõukogu ja Euroopa Parlament neid ka kärbivad.

USA president Barack Obama on tulnud välja majanduse elavdamise paketiga 700 miljardit kuni üks triljon dollarit. Juba kampaania ajal ütles ta, et majandus tuleb käima saada, defitsiidi eest ei pea lühiajaliselt muretsema. Kas on mingit garantiid, et sellest on tõesti abi?


Kes oskaks vastata? Olukord on kindlasti enneolematu. Pärast Teist maailmasõda pole maailma majandus nii suurt muutust ja kriisi näinud. See on ajast, kui loodi Rahvusvaheline Valuutafond ja Maailmapank, mille aluseks on Bretton-Woodsi kokkulepped, ning kui Saksamaa lõi oma tugeva rahapoliitika, mis praegu on euro rahapoliitika aluseks. Nüüd on küsimus selles, kas kogu see süsteem suudab adekvaatselt reageerida.

Praegu tuletatakse palju hea sõnaga meelde John Maynard Keynesi. Minu esimene originaalkeeles loetud majandusteoreetiline teos oligi Keynesi peateos «The General Theory of Employment, Interest And Money». Mul õnnestus see raamatukogust saada ja läbi lugeda 1972. või 1973. aastal, mille üle olin siis väga uhke

Keynesi vaated jätsid mulle sügava mulje. Tema õudusunenägu oli 1930. aastate kriis. Et iial ei tuleks enam niisugust äkilist majanduskriisi. Tema süsteem on ehitatud sellele, et kui ajad on keerulised, siis riik peab investeerima, kulutama ja tarbimist stimuleerima – siis saadakse kriisist üle.

Seesama olukord ongi ju praegu?


Keynesi kriitikud aga ütlevad, et kui täna on defitsiit, mis homme saab. Keynes ise ei pööranud sellele suurt tähelepanu. Tema oli arvamusel, et headel aegadel vastukaaluks säästetakse. Kuid praktikas see nii välja ei tulnud. Seda kulutamise poolt on üliraske vähendada.

USA on varem kriisihetkedel süstinud raha majandusse ja müünud hiljem kasudega osalused erasektorile maha. See on aktsepteeritud praktika. Kuid kas ka praegu? Euroopas on paljude korralikuks peetud pankade turuväärtus viis korda langenud. Kui kogu seda langust peaks katma riik, millal see raha siis tagasi tuleb?

Reformierakonna lehe Paremad Uudised juhtkiri teatab, et Obama plaan ohustab Eesti majandust, et see raha kulub ebaefektiivsuse kinnimaksmisele. Kas seda peaks kartma?
Selline oht on loomulikult olemas.


Ja siis tuleb krahhi teine aste? Kuna miljardisüstid ei ole aidanud ning ka raha on otsas?
Tervel real riikidel juba ongi raha otsas. Näiteid pole vaja kaugelt otsida.

Kuid need riigid ei ole maailma majanduse mootorid. Mis siis, kui sama juhtub USA või Inglismaaga?

Keeruline vastata. Me ei pea ju tingimata kogu aeg istuma kõigi tulemägede juures ja mõtlema, et mis saab, kui ta nüüd purskama hakkab.

Juhiksin tähelepanu kahele olulisele ütlemisele viimasel ajal. Üks on Hiina Panga presidendi avaldus, et maailm peaks mõtlema uue reservvaluuta peale. Ehk siis tuleks kasutusele võtta IMFi ühik SDR, mis on korv eri valuutadest.

Teiseks ütles Hiina peaminister, et nemad on mõningal määral mures oma rahapaigutuste pärast Ameerikas.

Euroopas on meil palju poliitikuid, kes enne ütlevad ja siis ka veel ei mõtle. Seevastu kahe Hiina kõrge tegelase väljaütlemised pole kindlasti juhuslikud. Need kajastavad olukorda, kus USA finantseerib oma võlga põhiliselt laenudega Hiinalt ja Pärsia lahe maadelt.

Loen hiinlaste väljaütlemistest teatud hoiatust USA-le. Et nemad on ka huvitatud sellest, mis teil seal toimub, ning nad on huvitatud, et teie majanduspoliitika annaks positiivseid tulemusi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles