Bo Kragh ei pea eurot Eesti majanduse päästerõngaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
1990. aastatel mitut Eesti peaministrit nõustanud ja Eesti Panga asepresidendina töötanud
Bo Kragh soovitab eurost mitte endale puuslikku teha ning julgustab tabuks kuulutatud devalveerimise üle avameelsemalt arutlema.
Koalitsioon teeb järjekordset valusat eelarvekärbet, et 2011. aastaks eurotsooni jõuda. Kas praeguses erandlikus olukorras on Maastrichti kriteeriumide esikohale seadmine õigustatud?
See on täpselt see, mida 1929. aasta kriisi ajal üritas Herbert Hooveri administratsioon – hoida eelarvet iga hinna eest tasakaalus. Kui minnakse Hooveri eeskujul eelarve kallale, kannatavad vaesemad ühiskonnakihid alati kõige rängemalt.
Küsimus taandub alati poliitilistele valikutele. Kui kõige tähtsam eesmärk on euroklubisse kuulumine, siis palun väga, jätkake samas vaimus. Kui on ka teisi poliitilisi huve, tuleb käituda teisiti. Ma lihtsalt ei mõista, miks esitletakse euro vältimatust kui mingit objektiivset tõde.
Euro ei päästa majandust, see on rohkem prestiiži küsimus. Küsige hispaanlastelt, itaallastelt, portugallastelt, kui palju neil eurost tolku on. Ma tõesti ei mõista, miks poliitikud ja ametnikud on nii väga vastu selleteemalisele diskussioonile.
Ma ei väida, et Eesti peaks kehtestama krooni uue kursi, vaid et praegu on hea aeg lasta krooni kurss ujuma. Kui ma 1992. aasta märtsis pidasin esimest korda Eestis hüvastijätupidu, maksis lõuna kallis restoranis 90 rubla inimese kohta. Rootsis sai selle eest osta kolm ajalehte. Sealt pärineski Eesti krooni algne tugev alahinnatus, Lääne inimesed võisid siin elada kui kuningad. Enam nii ei ole. Vastupidi, Eestis on hinnad kohati kallimadki.
Rootsi valitsus ja keskpank lasid 1992. aastal krooni kursi vabaks. Kroon langes algul järsult, siis kogus ennast ja taastus 17 protsenti endisest madalamal tasemel. Turg pani Rootsi krooni hinna paika ja teeb seda tänaseni.
Peamine hirm devalveerimise ees on seotud eurodes võetud laenudega. Eestis valitseb seisukoht, mille ütles välja Indrek Neivelt, et devalveerimise asemel tuleb saavutada järkjärguline deflatsioon, palga- ja hinnatasemete alanemine.
Ka Rootsis oli 1992. aastal suur hulk laenusid teistes valuutades, mis järsku osutusid kallimaks kui enne. Härra ja proua Svensson võlgnesid pangale 15–20 protsenti rohkem, aga ujuvale kursile minek toob enamasti kaasa hinnatõusu, mis tähendab, et ka kinnisvara väärtus tõuseks.
Krooni odavnemise korral peavad näiteks härra ja proua Sepp, kel on laen eurodes, arvestama küll intressi osa kasvamisega oma laenumakses, aga vähemalt on hea šanss, et neil jääb töökoht alles. Ma ei väida, et Eesti krooni kursist loobumisel pole negatiivseid mõjusid, aga see lubab vähemalt riigi sotsiaalsüsteemil toimida, mida ei juhtu Neivelti pakutud stsenaariumi puhul.
Eesti inimesed mäletavad siiski hästi, kuidas rublaaja lõpus hävisid enamiku säästud. Devalveerimise puhul kardavad inimesed sama.
Säästud hävivad siis, kui pank läheb pankrotti või aktsiaturg kukub kokku. Kursi langemisega säästud ei kao, me ei räägi ju millestki dramaatilisest. Rootsis langes kurss umbes 15 protsenti.
Kas Euroopa peaks eeskuju võtma Ühendriikidest, kelle samme peetakse siinmail kohati vastutustundetuks?
Maailma majandusel on kolm jõukeset – Ühendriigid, Hiina ja eurotsoon. Praegu lähevad kaks – USA ja Hiina – ühes suunas. Nad ei tee eelarvedefitsiidist suurt numbrit, peaasi et rattad veerema saaks.
Euroopa on endale aga Maastrichti reeglid ette seadnud, mille järgi ei tohi eelarvepuudujääk, mis iganes ka ei juhtuks, ületada kolme protsenti rahvuslikust kogutoodangust, avaliku sektori võlakoormus ei tohi ületada 60 protsenti. Ja tegelikult murravad mitmed eurotsooni riigid ka ise neid reegleid.
Kas praegune kriis kiirendab jõujoonte koondumist Aasiasse?
Paljud pangad on kaotanud 90 protsenti oma turukapitalisatsioonist, see on ka suur osa vastusest. Kapitali poolest on praeguseks kaks maailma võimsaimat panka Hiina pangad, India Riigipank kasvab peadpööritavas tempos. Me oleme tunnistajaks majandusliku jõukeskme, hiljem ka poliitilise keskme Hiinasse nihkumisele.
Kas peaksime seda kartma?
Teatud määral küll. Hiina juhtkonnal pole demokraatia vastu vähimatki austust. Ametlikus inflatsioonistatistikas kahelnud Hongkongi ajakirjanik, kel jätkus rumalust Mandri-Hiinasse sõita, arreteeriti ja pandi viieks aastaks vangi.
Aga Läti vaste sellele on nende karistusseadustiku 192. paragrahv, mille alusel pandi kinni kaks inimest, üks õppejõud ja üks poplaulja, lati devalveerimisest rääkimise eest. Ma ei mõista, miks sellele peaaegu üldse reageeritud pole, ei Eestis ega Rootsis.
Praeguse kriisi vallapäästjaks oli USA rämpslaenuturu krahh. Kas võime oodata, et kriisi üheks tagajärjeks on ka oluliselt tugevam regulatsioon panganduses?
Ahnus ja nupukad inimesed jäävad alati, pankurid ja treiderid ja teisedki leiavad alati uusi võimalusi. Ka pärast tulbisibulamulli Hollandis taheti tulbisibulate turgu reguleerida.
Kuid isegi reguleerimise suurim vastane, rämpslaenumulli tekkimise ajal Föderaalreservi juhtinud Alan Greenspan on tunnistanud, et eksis oma majandusmudeliga. Õigemini, et seal olid «mõned puudujäägid».
Greenspani võib ehk kritiseerida selle eest, et ta keeldus nägemast seda, mis oli suurelt seinale kirjutatud. Aga ta poleks siiski saanud kriisi täiesti ära hoida. Ma ei usu, et pangandus tulevikus väga teistmoodi välja näeks, inimesed vajavad ikkagi pangaarvet. Kuid pankurid ei tohiks tegeleda asjadega, millest nad aru ei saa.
37 panganduses oldud aasta jooksul olen ka ise pidanud mõnikord käed üles tõstma ja tunnistama, et ei mõista mõnda asja. Tuletisväärtpaberid, mis kriisi lahti päästsid, on üks neist. Kuid subprime-laenud pole siiski kriisi ainus põhjus. See oli nagu Ferdinandi tapmine Sarajevos 1914. aastal, mis oli vaid maailmasõja lahtipäästjaks, mitte aga põhjus.
2 mõtet
• Euro ei päästa majandust, see on rohkem prestiiži küsimus. Küsige hispaanlastelt, itaallastelt, portugallastelt, kui palju neil eurost tolku on.
• Lääne inimesed võisid siin elada kui kuningad. Enam nii ei ole. Vastupidi, Eestis on hinnad kohati kallimadki.