Kalev Aasmäe: kettamaailma kaitseks

Kalev Aasmäe
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalev Aasmäe.
Kalev Aasmäe. Foto: Laura Oks

See, et me elame üha enam virtuaalses, tehislikus maailmas, on juba väga triviaalne ja ärakäiatud väide, millele on samas ikkagi raske vastu vaielda. Päris suur osa nii minuealiste kui ka veel noorema põlvkonna igapäevategemistest, infotarbimisest ja sotsiaalsest suhtlusest ei ole enam «päris», vaid esineb mingi reaalse ja virtuaalse maailma hübriidvariandina.

Tulevikutrendina inimesed pigem ei oma asju, vaid tarbivad teatud vahendaja kaudu mingeid endale vajalikke teenuseid endale sobival ajal. Seda illustreerib näiteks pilveteenuste, sealhulgas ka muusika «striimimise» ehk veebi kaudu kuulamise võidukäik ja käegakatsutavate helikandjate kadumine, millest kirjutas 19. oktoobri Sirbis ka Juko-Mart Kõlar.

Youtube’i ajastu lapsed näevad füüsilisi muusikaplaate poolabsurdse rudimendina ja seda ei saa neile pahaks panna. Internet on tänapäeva arenenud ühiskondades erinevate seadmete ja levitehnoloogiate abil pea kõikjal kättesaadav ning seega ka kogu selles sisalduv informatsioon. Ka muusikatöösturid on kahe käega heliketaste kadumise poolt – virtuaalsed helifailid ei võta laoruumi, neid saab toota nõudlusele vastavalt, kusjuures ka koopia tegemine on vaid hiireklõpsu kaugusel ega maksa midagi.

Koos heliplaatide mahulise piiratusega on kadumas on ka traditsiooniline albumi kontseptsioon – muusika salvestamist ja levitamist saab üha tõhusamalt optimeerida.

Teades seda kõike, olen ma, hoolimata selle lootusetusest, laserplaatide ja vinüülide ellujäämise poolt, olemata samas tehnoloogilise progressi vastu. Kuigi CDde olevik ja tulevik on võrreldes vinüülide viimastel aastatel toimunud taassünniga palju tumedam, ei usu ma siiski, et «neid kuulab ainult vanem põlvkond oma automakkides».

Mulle näiteks meeldib väga minna muusikapoodi või kirbuturule, sobrada plaatide vahel oma sõrmed kangeks ehk näha natuke rohkem vaeva, kui ekraani põrnitsemine nõuab. Ma võin lapse moodi vaimustuda plaadi enda ja selle vahelehe või ümbrise kujundusest ning nende kaasabil ka näiteks mingi kitsa muusikaajaloolise konteksti tunnetamisest. Rääkimata sellest, et iga albumi kui terviku kuulamine ise on süvenemist nõudev ja naudingut pakkuv rituaal, mis on tänapäeva kiire elutempo ja info alla mattumise juures midagi, mis selle hoo hetkeks maha võtab.

Oma väikesest plaadikogust möödudes on mul võimalik alati sellele pilk peale visata, muheleda Dizzy Gillespie põskede üle või mõelda sellele, et juba ammu peaks välja vahetama mõne mõranenud plaadikarbi. Enda valitud vinüül- ja laserplaatidel on olemas oma lugu, minevik ja iseloom, mõnel rohkem, mõnel vähem. Minu kõvakettal või kuskil internetiavarustes asuvatel failidel jääb neid omadusi veidi vajaka.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles