Majandusminister Juhan Parts räägib intervjuus, et Eesti majandus vajab 50 aastat vana elektrijaama vahetamist uue vastu. Ministri meelest tuleb Euroopa Liidul loobuda tehnoloogiate demoniseerimisest ja lubada energiatööstusel poliitiliste piiranguteta areneda.
See ei tohiks olla teile üllatav, et Eestis on piisavalt palju poliitikuid ja ettevõtjaid, kes on põlevkivielektrijaama arendamise vastu?
Minu jaoks olid üllatavad riigikontrolli järsud seisukohad, mis ei baseeru mitte millelgi. Võib-olla see on liiga järsult öeldud, aga välisaudiitori seisukoht peab põhinema väga tugeval metoodikal, vastasel korral on see üks paljudest seisukohtadest.
Põlevkivienergeetika vastased lähtuvad Euroopa Liidu kliimapoliitikast. Eesti valitsuse suhtumine kliimapoliitikasse on kahepalgeline: sõnades toetate Euroopa Komisjoni, kuid tegelikult soosite uute põlevkiviõlitehaste avamist.
See ei ole päris nii. Energeetikapoliitika tähendab tasakaalu otsimist kolme asja vahel: hind, varustuskindlus ja keskkond. Viimase hulgas on ka kliimateema. Eesti energeetikas on toimunud silmapaistev areng, kus taastuvenergia tootmisportfell on kasvanud.
Põlevkivienergeetika on muutunud puhtamaks. Numbriliselt oleme edasi läinud. Ka uue põlevkivielektrijaama ehitamise on «tõeallikas» Euroopa Komisjon, kusjuures nii kliima kui ka konkurentsi peadirektoraat, heaks kiitnud. Uus põlevkivijaam on keskkonnaküsimustes teinud märkimisväärse sammu edasi. Lisaks on seal võimalik tööstuslikes mahtudes kasutada biomassi.
Kui tasuv on uue elektrijaama investeering?
Eesti Energia tegi jaama tasuvusarvutused, mis näitavad investeeringu tootlust. Ettevõtte jaoks oli tootlus väiksem, kui tavaliselt turutingimustel tehakse. Tasuvusarvutused tehakse 25 aastaks. Kui sotsid või riigikontroll leiavad, et põlevkivijaam on majanduslikult mõttetu, siis esitagu oma arvutused, mis näitavad, et Eesti Energia või valitsuse eeldused pole täpsed. Uue põlevkivijaama IRR (investeerimisprojekti sisemine tulusus) oli Eesti Energia arvutuste järgi vahemikus 2–4 protsenti.
Hea oleks, kui tulusus oleks kaheksa või kümme, aga see on selline investeering, mille puhul võib ka kuuega leppida. Selleks et tulusust parandada, otsustas valitsus eraldada Eesti Energiale tasuta CO2 kvoodi. Kvoodi eraldamise on heaks kiitnud ka Euroopa Komisjon.
Tähelepanuta on jäänud ka see, et me ei tõsta riigieelarvest raha Narva jaamadesse, vaid enamik kapitalist tuleb võlakapitalilt. Praegu on projekti tasuvust hinnanud ka võlausaldajad. Uus põlevkivijaam on pangakõlblik. Projekti majanduslik perspektiiv on päris hea, arvestades üldist Euroopa konteksti.
Elektrijaamade investeeringud, kui jätta kõrvale päikesepaneelid ja tuulepargid, on Euroopas peaaegu seiskunud. Kõik investorid küsivad valitsustelt garantiisid.
Eesti Energia juhtkond, juhatus ja nõukogu olid investeeringu suhtes õigustatult skeptilised, sest neil lasub kohustus olla jaamadega turul konkurentsivõimeline. Ega nad sellest ei pääse. Valitsus on lubanud tuge, aga jaamad tuleb tööle panna konkurentsivõimelisena.
Kas usute, et uus põlevkivielektrijaam on avatud elektriturul konkurentsivõimeline?
Praeguste teadmiste juures ei näe ma probleeme uue jaama konkurentsivõimega, aga 20 aastaga võivad energeetikas toimuda suured muutused. Üheks muutuste põhjuseks võib olla järjest kasvav kildagaasi kasutamine, aga see ei juhtu üleöö.
Uue põlevkivijaama investeeringu tingimused on muutunud viimasel ajal isegi soodsamaks. Kui investeeringut kavandasime, siis skeptikud pakkusid, et CO2 tonn maksab umbes 25 eurot, mõned arvasid, et 90 eurot. Tegelikkus on, et CO2 tonn maksab 7 eurot. Me ei tea, kas see hind püsib ka pärast 2020. aastat.
Me ei tea isegi seda, mis juhtub saastekvoodi hinnaga tuleval aastal.
Täpselt. Euroopa Komisjon üritab praegu CO2 kvoodi hinda kunstlikult tõsta, millega võidakse anda kabelimats kogu emissioonisüsteemi usaldusväärsusele. Valitsus kinnitas hiljuti esialgse ettevaatliku positsiooni selles küsimuses.
Ma ei poolda kvootide vähendamist. Majanduse kasvu ja konkurentsivõime seisukohalt on Euroopas tähtis investeerida tööstuse ja elektri tootmisse. Mis ei tähenda seda, et tööstusele ei kehtestata keskkonnanõudeid. Aga tulles tagasi põlevkivielektrijaama juurde: uue jaama investeeringu tootlikkuse väljavaade ei ole halb.
Kui suur on oodatav investeeringu tootlus?
Põlevkivielektrijaama investeeringu metatasand on see, et riigid ei suuda teha investeeringuid uutesse jaamadesse. Lätis ja Leedus on see juba juhtunud. Ka meid tiritakse kogu aeg sellest
eemale, kogu aeg räägitakse, et täna ei ole õige aeg, homme ei ole õige aeg, kuskil on mingisugused genialistid, kes tulevad ja lahendavad energiaküsimuse ära. See on absoluutne puru silma ajamine!
Kas te saate öelda, kui suur on investeeringu oodatav tootlus?
See number ei maksa praegu midagi, see sõltub paljudest eeldustest, aga investeering on pangakõlblik. Tootlus peaks olema 6–8, heal juhul 10. Aga see number ei tähenda mitte midagi, sest me võiks olla väga rahul ka siis, kui see number on null. Jaamal on laiem tähendus, et murda läbi otsustamatus energiainvesteeringute osas.
Ega energiainvesteeringute lahendus pole tagasipöördumine laialipuistatud energiafarmide juurde. Investeerimisvõimetus on peamine küsimus. Tööstusheitmete direktiiv muutub Narva jaamade puhul teisejärguliseks, kui kaalul on investeering. Meil seisab ees lähiajal otsus, kas teha veel ka teine uus energiaplokk põlevkivijaamale.
Teise põlevkiviploki ehituse tingimuseks on seni seatud Leedu tuumajaama rajamine. Kuidas kommenteerite Leedu referendumi tulemusi? Kas tuumajaama projekt on ametlikult lõppenud?
Nii ei saa kindlasti öelda, et projekt oleks ametlikult lõppenud. Investori jaoks tõstab poliitiline turbulents riske. Oleme kogu aeg Leedu partnerile öelnud, et tuumajaam peab olema äriliselt tasuv. Kui samal ajal koos sooviga saada partneritelt lõplikke allkirju, tekib rahvahääletus, siis see näitab teatud ebastabiilsust sellise investeeringu jaoks ning tõstab äriettevõtte riske.
Peale äri on ka poliitiline vaade. Referendumi põhjal on Leedu avalik arvamus tuumajaama vastu. Jaama ehitamine sõltub ennekõike asukohariigist. Tulemas on uus valitsus, kes teeb oma plaane, uuest valitsusest sõltub väga palju.
Oleme Leedu partnerile kogu aeg öelnud, et jaama investeering peab olema majanduslikult tasuv. Rahvahääletus tõstab äriettevõtte investeeringuriske. Leedu avalik arvamus on jaama vastu, uus valitsus peab tegema otsused, aga tuumajaama asukoha riigist sõltub kõige rohkem.
Te tahate öelda, et Leedu tuumajaamaprojekti juures on kõik jätkuvalt lahtine?
Riigikogu toetas 2009. aastal energiamajanduse arengukava, isegi Marek Strandberg hääletas selle poolt. Energiastrateegias nägime ette kahte põlevkiviplokki mahus 600 MW ja 2020. aastast tuumaenergia lisamist tootmisportfelli Eestis või rahvusvahelise koostööna.
Kui rahvusvaheline koostöö läheb aina raskemaks, siis eriti pärast Leedu referendumit muutus teine Narva jaam realistlikumaks. Aga mängime pehmetes kategooriates, sest Leedu tuumajaam ei ole surnud ega ole otsustatud ka teise põlevkiviploki rajamine. Minu sõnum on, et selliste jaamade rajamine käib raskelt ja meil on vaja energiaportfelli uuendada. Kohatud on jutud, et meil ei ole vaja energiatootmisvõimsusi.
Ma arvan, et teise uue põlevkiviploki ehitamise otsus saab väga ebapopulaarne.
Mida tähendab ebapopulaarne?
Avaliku arvamuse toetus põlevkivienergiale väheneb. Kas olete avaliku arvamuse suhtumist mõõtnud?
Majandusministeerium ei ole sellist küsitlust tellinud. Mingi küsitlus oli, mis ütles, et 90 protsenti toetab taastuvenergiat. Mina olen kogenud kohtumistel valijatega, et pole suuremat ärritavat tegurit kui taastuvenergiatasu elektriarvel. Me kõik toetame puhast loodust, aga ka põlevkivi saab kasutada nii, et selle keskkonnamõju oleks võimalikult väike.
Eelmise sajandi 50-60ndatel aastatel ehitatud põlevkivielektrijaamu ei saa keskkonnanäitajate poolest võrrelda praegu ehitatavaga. Uus jaam peab olema kõrgel tasemel. Eesti vajab elektritootmise baasvõimsusi kuni selleni, et suudame katta tiputarbimise. Baasvõimsuseks saab olla tuuma- või tahkel kütusel baseeruv jaam.
Kas te võiksite panna kahte lausesse kokku arusaama, miks meil peavad olema vähemalt baaskoormuse katmiseks elektrijaamad? Miks me ei võiks loota ühendustele naaberriikidega?
Sellepärast, et meid ümbritsevad elektrit importivad riigid. Soome nominaalne import on isegi suurem kui Läti ja Leedu import kokku. Ka Loode-Venemaal on tipukoormuse ajal elektridefitsiit. Kujutage ette, et talvel tippkoormuse ajal peame hakkama tarbijaid välja lülitama. See oleks absoluutselt ebanormaalne.
Konkurentsivõimelised tootmisvõimsused Eestis ei tähenda seda, et me poleks huvitatud elektriühenduste ehitamisest, et luua turgu. Elektriturg loob investeerimishuvi ja annab tarbijale parima hinna. Elektriühenduste ehitamisel ja tootmisvõimsustesse investeerimisel ei ole vastuolu, sest ehitatavad jaamad peavad olema elektriturul konkurentsivõimelised.
Järgmine põhjus on elektrisüsteemi sageduse hoidmine, mis vajab samuti tootmist Eestis. Tähtsad on ka väliskaubandusbilanss, tööjõustruktuur ja ekspordivõimalused. Pole olemas Soome ega Vene odavat elektrit. Soomes võib-olla suurvee ajal on kuu aega või kolm kuud odav elekter, aga mitte kauem.
Elektriturg peaks andma parima hinna ja innustama ettevõtjaid investeerima elektrijaamadesse, aga nii Eestis kui ka kogu Euroopas ei ehitata praegu uusi jaamu riigi toetuseta. Elektriturg ei loo investeerimiseks soodsaid tingimusi.
Energeetikas on palju selgusetust. Praegu on hästi segane olukord tuumajaamade ümber, Fukushima katastroof on põhjustanud poliitilisi võnkeid. Euroopa kliimapoliitika on kivisöe ja gaasi suhtes ebamäärane. Kolmas mõjutaja on taastuvenergeetika, kes on välja võidelnud süsteemsed toetused. Kuna teistel tootmisviisidel ei ole selliseid toetusi, siis ongi tekkinud investeerimisseisak. See on suur probleem kõikide Euroopa riikide energiaministrite jaoks. Energeetika on ummikseisus, sest energeetikasse ei investeerita turutingimustel.
Lahendus on selles, et kõik poliitilised keisrilõiked peavad taanduma, kui energeetikas ei toimu tehnoloogilist revolutsiooni. Energeetika tehnoloogiline paradigma on püsinud muutumatuna. Ka praegused tuuleturbiinid on amatöörliku lahendusega ja ebaefektiivsed. Euroopa konkureerib kogu maailmaga ega saa endale lubada suvalisi energiahindu. Avamere tuulepargid on ilus idee, aga nende majanduslikud näitajad on küsitavad. Kui ei oleks küsitavad, siis oleks tuulepargid juba ammu tehtud.
Me arendame oma majandust Narva elektrijaamadega, mis on 50 aastat vanad. Mõelge sellele! 50 aastat! Kujutage ette, millised trollid sõitsid 1965. aastal Tallinna tänavatel või millised autod. Nii autodel kui ka trollidel on toimunud mitu põlvkonnavahetust, aga oma majandust arendame ikka 50 aastat vanade elektrijaamadega.
Veel kord, majanduslikult peab uus elektrijaam olema tasuv. Me peame välja murdma otsustamatusest, mis on kestnud Eesti energeetikas 20 aastat. Gunnar Okk hakkas natukene tegema, aga ülejäänud aastad oleme istunud tegevusetult. Kas te arvate, et eesti rahvas on loll ega saa aru, kui räägite põlevkivi ebapopulaarsusest? Rahvas saab aru küll. Me oleme püüdnud Eestile kasulikku liini ajada.
Teine teema on põlevkivisubsiidiumid, millest kirjutab Säästva Eesti Instituut. See on täielik tobedus.
Sellest on rääkinud ka keskkonnaminister riigikogu suures saalis.
Kuulake seda, mida Säästva Eesti Instituut räägib. Isegi tõsised inimesed, sealhulgas Hannes Tamjärv, usuvad seda. Me subsideerivat 800 miljoni euroga aastas põlevkivi! No kuulge, mis jutt see on! Nalja teete? Seda ei ole mõtet isegi arutada.
Mida te mõtlete poliitilise keisrilõikena, mis peab energeetikast kaduma?
Poliitilised keisrilõiked on tehnoloogia ideologiseerimine. Kui midagi juhtub tuumajaamaga, siis tuumaenergia on totaalselt audis. Saksamaa otsustas kohe eitada. Ka meil ideologiseeritakse tehnoloogiaid, püütakse öelda, et nafta, gaas ja teised fossiilsed kütused on täielikult halvad. Muidugi on nendel teatud keskkonnamõju, aga kogu inimkond elab selle najal.
Esile tõstetakse tuulikuid ja muud sarnast tehnoloogiat, millega paratamatult liituvad teatud majandushuvid. Isegi Saksa taksojuhid panevad oma majadele päikesepaneele. See on majanduslik nonsenss, mida teeme. Ühel hetkel hakkab meid mõjutama globaalse turumajanduse nähtamatu käsi, Euroopal on korraga raske olla.
Euroopa ei saa omaette saarena olla konkurentsivõimeline. Meil võib olla nägemus, võime unistada, et taastuvenergia eestkõnelejana loome konkurentsivõimelise tehnoloogia, mis sõidab kõigest üle. Umbes nii nagu juhtus internetiga.
Aga kas te kujutaks ette, et Euroopa Komisjon ja 27 liikmesriiki keelaks faksiaparaadid? Lootes, et kui kehtestada faksile keskkonnamaks, siis kusagil arendatakse välja internet. See oleks naiivne, aga energeetikas püütakse seda teha, kasutades laiaulatuslikku demagoogiat.