Eurokriisiaastail on rahvusvahelised investorid pingsalt põrnitanud pisikest riiki regiooni veerel. Kreekat. Tegelikult tuleks takseerida veel ühte tillukest. Nimelt Soomet.
Kas Soome kaevab välja marga?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sest kuigi Soome pole suuremat draamat pakkunud – sel lihtsal põhjusel, et tegemist on ühe tugevaima euroala liikmega üldse – on sealmail käimas vägagi põnevaid diskussioone.
Eriliselt tuleks ära märkida, et keset ühisraharaputusi lahkavad mõned Soome ärijuhid ja valitsusametnikud omavahel tasahilju valuutaliidust lahkumise logistikat.
Keegi Soomes ei arvagi, et pauk peaks käima peatselt. Kui üldse. Tõele au andes on enamik poliitikuid jõuliselt selle idee vastu. Kuid nagu ütleb omavalitsuste tagatiste keskuse (kuntien takauskeskus) tegevjuht Heikki Niemeläinen: «Me oleme hakanud avalikult arutama euroalast väljumise mehhanismide üle, andmata samas märku, et soovime sellist protsessi algatada.»
Ning see omakorda on sütitanud kummalisi majanduslikke debatte.
Võtame näiteks Nordea panga hiljutise raporti, milles uuritakse paralleelvaluuta kasutuselevõtu võimalusi Soomes. Nordea arutleb, et stressi ajal võib riikidele olla kasulik hoida samal ajal käigus enam kui ühte valuutat. Ning eriti just siis, kui riik üritaks ühest valuutast loobuda, võiks olla tark hoida seda koos teise valuutaga mõnda aega ametliku maksevahendi staatuses – sest siis oleks hõlpsam täita vanu lepinguid ja hoiduda tehnilistest maksekatkestustest.
Ka Kreeka puhul on mõned majandusteadlased arutanud võimalust hoida drahmi tulles käibel ka eurot, kuna see pakuks võimalust väljuda euroalast ilma ametlike maksekatkestusteta.
Sellist teed on mindud ka varem: nt Weimari vabariigis (aastal 1923), Nõukogude Liidus (kui see 1990ndate alguses lagunes) ja alles hiljuti ka mitmes arengumaade regioonis.
Kuid Soome puhul oleks lood teistmoodi. Kui Kreeka taoline riik võtaks euro kõrvale mängu ka omaenda raha, siis sünniks see nõrkuse baasilt ning kodanikke tuleks ilmselt sundida säästusid drahmides hoidma.
Kuid nagu ütleb Nordea: «Soome vabatahtlik lahkumine erineks Kreeka lahkumisest, kuna tasakaalus majanduse puhul võib kaht valuutat pidada pikemat aega, uue marga võib siduda euroga vahekorras 1:1 kogu üleminekuperioodi ajaks.»
Mis veelgi märkimisväärsem: sellise (jõu)stsenaariumi puhul võiks Soome keskpank sisuliselt lubada tarbijatel ja klientidel valida, kumba valuutat nad kasutada eelistavad. «Eurosid ei konverteerita automaatselt markadeks; kõik hoiused, võlad ja lepingud jäävad eurodesse kuniks hoiustajad oma hoiused margakontodele üle kannavad ning lepingute osapooled oma lepingud ümber teevad,» kirjutab Nordea.
Pank lisab: «Üleminekuperioodi vältel pakub Soome keskpank võimalust vahetada eurosid markadeks ja vastupidi kursiga 1:1, mõlemat pidi.» Alles hiljem lastaks mark euro suhtes vabaks; teoreetiliselt võiks ka euro jääda käibele ametliku maksevahendina.
Kas soomlased «otsustaksid» oma eurod selle teoreetilise stsenaariumi puhul ümber vahetada, sõltuks sellest, mida nad marga tulevikust arvaksid. Praegusel hetkel eeldaks enamik investoreid, et mark hüppab kõrgele. Sest on ju Soomet juba aasta aega nagunii pelgupaigaks peetud. Kui trend jätkuks, võiks «tekkida investorite massiline liikumine, mis tugevdaks valuutat [marka] rohkem, kui reaalmajandus seda õigustaks».
Kuid ette võiks kujutada ka alternatiivset stsenaariumi. Enne läinud kümnendit oli Soomes aeg-ajalt ka finantsilise ebastabiilsuse perioode ning uue marga turu väiksus võiks kapitali põgenemise põhjustada.
«Arvestatav osa euro ajal Soomesse investeeritud rahast pärineb investoritelt, kes on otsinud turvalisi euro-investeeringuid ega ole valmis väikese valuutaga seonduvateks riskideks,» märgib Nordea. «Kui välisinvestorid lahkuvad... siis Soome markades arvestatud börsivarad ja võlakirjaturud langevad, riskilisad kasvavad ning suured hinnakõikumised sagenevad.»
Ja keegi ei saaks arvestada sellega, et küll Euroopa Keskpank metsikud kõikumised ära tasandab: sest on ju paralleelvaluutadega see häda, et väga uduseks jääb küsimus, kes otsustab (kui üldse). Ja kes vastutab kahjumite eest. Pole siis imestada, et paralleelvaluutad pole kunagi eriti kaua toiminud. Või vähemalt on vaja olnud ülikarme kapitalikontrolle.
Aga nagu mainitud, on jutud (ka Nordea omad) seni veel hüpoteetilised. Ja nagu üks juhtivaid Soome investoreid hiljuti New Yorgi finantsistidele ütles: «Äriringkonnad ja poliitikud kardavad eurost loobumist väga... vaevalt me seda teeme.»
Kuid siiki ei tohi unustada, et enamik soomlasi jälestab Euroopa Keskpanga abipakette. Olles ise alles hiljuti rängalt räsida saanud, vihkavad nad nüüd hingepõhjast igasuguseid moraalseid riske. Ja mida kauem kestab eurokriis, seda kergem on kujutada ette kujuteldamatut.
Äkki oleks Euroopa Keskpanga presidendil Mario Draghil aeg Helsingist läbi põigata? Ainuüksi Nordea raportist peaks ju piisama, et mõista: üllatusvõimelised pole enam üksnes Kreeka ja Hispaania.
Copyright The Financial Times Limited 2012