Postimehe lugejad jagasid oma kogemusi välismaalt Eestisse tagasi kolimisega. Valdavalt olid kogemused negatiivsed: kodumaal ootasid tulijaid vihased näod, ülbe suhtumine, ebasõbralikkus ning tööandjad, kes ei pidanud välismaal töötamise kogemust miskikski.
«Kohe lennujaamas sain bussijuhi käest sõimata, et miks ma bussipiletit ette ei ostnud ja kas ma ei näe, et buss on täis,» kirjutab üks tagasi tulnud inimene. «Esimestel kuudel sain korduvalt pahandada kojamehe käest, kellele hommikul sõbralikult ja naeratades «jõudu tööle» soovisin.»
«Esimese asjana sain kaks korda suvepealinnas peksa. Täiesti kohutav ja politseid ei ole,» kirjutab üks teine tagasi kolinud inimene. «Häiris inimeste pidev ülbitsemine ja laiamine. Kõik püüavad kogu aeg teistest kõvemad näida.
«Väga paljud inimesed on tänaval nukra näoga, ühiskond tundub ülikurb,» kirjutab Austraaliast tagasi kolinud lugeja. «Kohe jäi silma inimeste ebanormaalne suhtumine üksteise tegemistesse, kavalus ja ärakasutamine.»
«Ka mina ütlesin siis ühele postitöötajale tere hommikust ja ilusat päeva jätku, kui ta mulle kirja tõi. Teate mis ta mulle vastas? «Tunnen ma teid või?», ja kui ütlesin et «ei, et lihtsalt teretan», siis käratas, et «võõraste inimestega ei ole viisakas lihtsalt tänaval teretada», kirjutab lugeja, kes elanud aastaid USAs ja sealt tagasi tulnud.
Eesti ettevõtjad ei hinda välismaa töökogemust
«Mina kolisin tagasi peale kümmet aastat õppimist-töötamist-elamist USAst. Peamine põhjus tagasikolimiseks oli, et mu lapsed saaks eesti keele suhu,» kirjutab üks lugeja. «Tööle oli Eestis täitsa võimatu saada. See et sa oled cum laude'ga lõpetanud ülikooli ja USAs ka väga hea töökogemuse üleriigilises korporatsioonis saanud, ei lugenud midagi. Hoiak on umbes selline, et sul ongi aeg hakata kõige alumise pulga pealt pihta, alles tulid tagasi ja tahad veel head töökohta ka!»
«Häiris ebaprofessionaalsus igal alal - 100 inimesest ehk 10 olid võimelised töötama viisil, nagu seda n-ö rikastes lääneriikides normiks peetakse,» kirjutab lugeja, kes tuli tagasi Eestisse, kuid lahkus varsti taas. «Eesti vaesuse põhjustes ei ole midagi müstilist. Keskmine eestlane on loll, laisk ja lohakas, ma ei viitsiks niisuguses seltskonnas oma elu raisata. Seetõttu ei kaalu ka edaspidi tagasi tulla.»
Taanis ja Rootsis õppinud, töötanud ja elanud eestlane sai tagasi Eestisse tööle asudes šoki. «Ühelt poolt töökultuur, aga veel enam tööandja suhtumine töötajasse ja täiesti jabur juhtimine panid mind kiiresti kahtlema, kas tegin ikka õige otsuse. Et Eestist ära kolida ei tahtnud jälle, vahetasin töökohta. Ja üllatus-üllatus, kõik kordus, pisut küll teise nurga alt ja vähemal määral,» kirjutab lugeja. «Olen nüüd Eestis tagasi olnud 2 aastat, aga vaatan praegu suure huviga taas piiri taha ning järgmisest aastast on kindel plaan jälle ära kolida.»
«Kui olen tööl midagi hästi teinud, tean seda selle põhjal, et ülemus ei kritiseeri mu tegevust. Kuid seda, kas tehtu on keskpärane või halb, ei oska senini eristada - mõlemale saab osaks kriitika,» kirjutab üks teine lugeja. «Tööl ei tasu teistele rääkida, et kavatsed puhkuseks kuhugi sõita, siis hakkavad selja taga käima jutud, et teenid kindlasti kusagilt kõrvalt ebaausalt, ei pühenda piisavalt aega tööle ning üleüldse oled uhkustaja.»
USAst tagasi tulnud lugeja kirjutab, et ta on üritanud Eestis luua mitu korda ettevõtet, kuid see pole õnnestunud, sest puuduvad tutvused. «Asjad venivad, lubasid ei saa,» kirjeldab ta. «Kaevata pole kellelegi, sest kõik on JOKK. Nüüd haun jälle äraminemise plaane. Mina tunnen, et ma olen teinud suure vea oma kodumaale tagasi pöördumisega.»
Tulin tagasi…ja lahkusin varsti taas. Pettunult.
Üks lugeja kirjutab, kuidas ta kolis Eestisse tagasi 2003. aastal, kui oli 4,5-aastat elanud Iirimaal. «Tulime kaks kuud enne lapse sündi, täis optimismi ja tuhinat, sain kohe tööd ja mu palk oli katseajal 4000 krooni kätte (Iirimaal sain 30 000 krooni kuus palka),» kirjutab mees. «Kui olime siin olnud umbes kuu aega, tekkis meil kaasaga mõlemal selline ahastus, et olin nõus kasvõi aerupaadiga siit õelast ja koledast Tallinnast minema aerutama. Vahe Iirimaaga oli nii suur, just mis puudutab inimsõbralikkust, suhtumistest üksteisesse, hinnad, palgad, kliima, meditsiin. Oleme Eestist eemal juba aastast 2004 ja ei tule kunagi siia tagasi.»
Umbes samasugust kogemust jagab ka üks teine lugeja: «Olin Eestist eemal elanud 4 aastat ja otsustasin suve alguses tagasi Eestisse elama asuda. Olen kõrgharidusega ja lisaks kutseharidusega ning oman mitmesuguseid töökogemusi nii Eestist kui välismaalt. Eestisse tagasi jõudes hakkas silma inimeste tõsine olek ja negatiivsus. Trotsisin seda ja üritasin positiivsust säilitada. Ka töö leidmise suhtes olid ootused head. Kandideerisin ainult ametikohtadele, kus mul oli olemas vajalik haridus ja töökogemus. 3 kuud hiljem olin ikka töötu ja ümbritsev ebaviisakus ja negatiivsus hakkas olekut halvemaks tegema. Väikse palgaga töökohti oli, aga sellise rahaga ei elaks ära. Saaks maksud makstud ja söögi lauale, aga riideid ja muid hüvesid lubada ei saaks. See aga poleks elu. Igat senti peaks lugema. Ja ei jäänudki muud üle kui Eestimaa tolm jalgadelt pühkida ning minema lennata. Hetkel ei näe end küll lähitulevikus Eestimaale naasmas.»
«Eemal elades kõik sõbrad kirjutasid, kui halb on Eestis (aasta oli siis 2010). Kuid järsku enam ei kirjutatud. Kui aasta pärast Eestisse tagasi kolisin, sai teada miks - sõpruskonnast olid enamus lihtsalt Eestist ära kolinud,» kirjutab lugeja.
Maakera kuklapoolelt tagasi kolinud Jan kirjutab, et ta ei tea, kauaks ta Eestisse jääb. «Jään täpselt nii kauaks, kui näen ära oma esimesed palgad ja kuni minus on veel lootust, et ka siin võiks paremaks minna. Ühesõnaga väike puhkus Eestis, väike arupärimine iseendalt, asjade paikaloksumise aeg ja kas siis põgeneda taas või jääda...,» kirjutab ta. «Minu sõpruskonnast on Eestisse jäänud kaks perekonda. Ülejäänud ehk ligi 15 haritud ja ettevõtlikku noort on kõik viimase kolme aastaga lahkunud, kes Inglismaale, kes Austraaliasse. Kurb, ütlemata kurb.»