Eesti Energia suurinvesteering suruti läbi puudulike andmete abil

Narva Elektrijaamad. Foto: Raigo Pajula

Eesti Energia, majandusministeeriumi, riigikontrolli ja valitsuse varem salastatud dokumendid näitavad Narva Elektrijaamade uute plokkide ehitust täiesti uues valguses: meie lähiajaloo suurim majandusinvesteering suruti jõhkralt läbi, ehkki see oli juriidiliselt ebakorrektne ning tugines valedele andmetele.

Narva linna külje all asub hetkel Baltikumi kõige suurem ehitusplats. Umbes tuhat töölist rajavad siia maailma suurimat põlevkiviküttega katelt. Siia kerkib esimene Narva Elektrijaamade kahest plokist, mille kavandatav kogumaksumus on ligi miljard eurot ehk vanas vääringus 15 miljardit krooni, vahendas ERR Uudised «Pealtnägijat».

Kuid nagu näitavad varem salastatud dokumendid, rajaneb Eesti ajaloo suurim majandusinvesteering juriidiliselt küsitavatel alustel ja suruti läbi vassides. Tagatipuks hakkab uus elektrijaam tulevikus kardetavasti töötama suure osa ajast tühikäigul.

Riigikontrolli peakontrolör Tarmo Olgo ütles, et Narvas plokkide rajamine, mille esimene faas maksab umbes 600 miljonit eurot ja järgmine võib-olla 400 miljonit eurot, ei ole vajalik, kuna ei anna turule midagi juurde.

«See ei tee kuidagi börsihinda odavamaks, ei anna Eestile suuremat elektrienergia julgeolekut. See ei ole majanduslikult tasuv, see igal juhul tahab toetust ja abi saada ehk seal toodetud elekter jõuab vabale turule siis, kui nõudlus on väga suur, pakkumine natuke väiksem ehk elektri hind börsil on äärmiselt kõrge. Enamiku ajast ta võib-olla üldse kas seisab või on siis lihtsalt n-ö soojas reservis käimas,» sõnas Olgo.

Nagu selgub, hoiatati selle eest poliitikuid algusest peale. Selle loo aluseks on peamiselt Eesti Energia nõukogu protokollid, ametkondlikuks kasutuseks mõeldud memod ning ametnike kirjavahetus, millele varem avalikkusel juurdepääs puudus. Sündmused algasid 2010. aasta 1. juulil, kui kukkus Narva Elektrijaamade uute plokkide hanke tähtaeg.

Tegemist oli nn võtmed kätte hankega, millega taheti saada kaht valmis põlevkivielektrijaama koguvõimsusega 600 megavatti. Asjaga oli kiire, sest Euroopa Liidu keskkonnanõuded ähvardasid pooled Narva vanad jõujaamad sulgeda juba 2016. aasta alguses ehk 12 plokist pidanuks siis seiskuma kuus.

Õigusnõustaja tõdes riigihanke seaduse rikkumist

Uute plokkide pakkumise esitasid kaks ülemaailmse haardega firmat – Alstom ja SNC Lavalin. Eesti Energia sisematerjalidest nähtub, et SNC hinnapakkumine oli 875 miljonit eurot, Alstomil 989 miljonit. Kohe algul leiti, et SNC pakkumine ei vasta nõuetele, sest selles oli mitmeid puudusi ja see ei olnud siduv. Võitjaks tunnistati Alstom.

Tegelikult ei vastanud ka Alstomi pakkumus nõuetele. Eesti Energia pidas sügise jooksul raskeid läbirääkimisi Alstomiga, mille tulemusel pakkumuse hind kahanes 44 miljoni euro võrra 945 miljonini, kuid veel detsembris olid suured vastuolud. Just makseküsimused ja trahvimäärad ei vastanud kaugeltki sellele, mida algul hankes nõuti. Eesti Energia siseettekandes öeldakse otse, et Alstomi pakkumuse võib tagasi lükata, sest see ei vasta tegelikult hanke tingimustele, ja võib välja kuulutada uue hanke. Samas polnud kindel, et uuel konkursil pakuks keegi odavamat hinda.

16. detsembril 2010 kogunes probleemi arutama Eesti Energia nõukogu, kuhu kuuluvad paljud poliitikud ja suurettevõtjad eesotsas esimehe Jüri Käoga. Reformierakonda kuuluv Meelis Atonen resümeeris: «Nõukogu on hetkel «kahvlis» – kui jätkata Alstomiga, rikuksime seadust (tegemist on formaalse rikkumisega, millega ei tekitata kahju riigile ega Eesti Energiale, sest meil puudub teadmine, et uus hange võiks tuua parema pakkumise – pigem pakkumine kallineb).»

Nõukogu õigusnõustaja, vandeadvokaat Sven Papp tõdes: «Rahandusministeerium võib järelevalve korras hanget uurida ja ta ilmselt peab tõdema, et pandi toime riigihanke seaduse rikkumine ja karistusseadustiku rikkumine. See on formaalne koosseis, see tähendab kahju tekitamise aspekt polegi koosseisu jaoks oluline. Kõik seletused, miks seaduse rikkumine toime pandi, ei tee seaduse rikkumist olematuks, kuid neid võidakse arvestada karistuse määramisel.» Nii seisab mustvalgel nõukogu protokollis.

Eesti Energia juhatuse esimees Sandor Liive vastas küsmusele, kas advokaadid hoiatasid, et Alstomi pakkumine ei vasta hanke nõuetele, et ta ei välista seda, kuid kuna asi juhtus paar aastat tagasi, ei mäleta ta peast kõike. «Seal võis olla mingeid tingimusi, kuid fakt on see, et päeva lõpuks see pakkumine jõudis nii kaugele, et meil oli võimalik leping sõlmida ja see on tehtud ja esimese ploki ehitus käib,» lisas Liive.

Leping allkirjastati hoolimata muutunud asjaoludest

Eesti Energia juhi jutu moraal on, et kui midagi ka oli, siis tänaseks on asjad nii kaugel, et piltlikult öelda hambapastat enam tuubi tagasi ei topi. Hoolimata kõhklustest hääletaski nõukogu detsembris 2010 üksmeelselt 8:0 lepingu sõlmimise poolt.

Uus aasta tõi aga ootamatu pöörde. 7. jaanuaril 2011 avaldas Euroopa Komisjon tööstusheitmete direktiivi leevendused, mis andis vanadele Narva elektrijaamadele ajapikendust aastani 2023. Ehkki olukord oli muutunud, allkirjastas Eesti Energia juhtkond täpselt nädal hiljem pidulikult lepingu Alstomiga.

«Minu meelest on see üsna muljetavaldav, sest Euroopas pole palju riike, mis suudavad omada sellist sõltumatust elektritootmises, ja seetõttu oleme me väga õnnelikud, et saame olla osa sellest strateegilisest projektist,» rääkis Alstomi juhatuse esimees Patrick Kron.

Sandor Liive kinnitusel ei ole meil jaamale sisulist alternatiivi ning otsus see valmis ehitada on elektrijulgeoleku tagamiseks ainuvõimalik. Direktiivi muutus muutis tema sõnul olukorda ning seetõttu ei ole vaja ehitamisega kiirustada. «Kui me vaatame tervikuna, et põlevkivist elektri tootmine, arvestades Euroopa kliimapoliitikat, on vastu tuult liikumine. Vastu tuult on võimalik liikuda siis, kui sul on hea tugi. Mis on majanduses hea tugi? Hea tugi on mingisugune toetusskeem, kui soovite, riigi abi.»

Kuna algusest peale oli selge, et turutingimustel põlevkivist elektrit toota pole võimalik, siis pidi riik peale maksma. Algul oli jutt 1,5 miljardi krooni maksmisest 20 aasta jooksul. Aga küsimus oli, kuidas, sest Euroopa Komisjon ei tahtnud sellisest subsiidiumist midagi kuulda. Et tegu oli poliitiliselt ja rahaliselt ülisuure otsusega, pandi protsess seisma kuni valimisteni, mis toimusid märtsis 2011.

Pärast seda, kui uusvana valitsus tagasi ametisse vannutati, viis ametis jätkav majandusminister Juhan Parts Alstomi lepingu teema 5. mail valitsuskabineti kinnisele istungile.

Parts jättis valitsuses probleemid mainimata

Parts ei maini, et eksisteeris 100 miljonit odavam pakkumine. Ta ei maini juriidilisi probleeme hankega. Ta läheb täielikult mööda, et Brüssel andis vanadele elektrijaamadele ajapikendust ning kiirustada pole enam vaja. Investeeringu hädavajalikkust argumenteerides viitab ta 2010. aastal Eleringis valminud varustuskindluse aruandele, mis järeldab, et ilma uute võimsusteta on Eestis alates 2016. aastast mitmesaja megavatine puudujääk. Tegelikult oli selleks ajaks olemas juba ka uuem aruanne, mis kinnitas vastupidi, et varustuskindlus on olemas vähemasti kuni 2020. aastani ja uusi võimsusi ei ole vaja.

«Samadele asjaoludel tegelikult juhtis tähelepanu ka riigikontroll. Saatsime valitsuskabinetile kirja, kus me need samad asjad neile ütlesime, et alternatiive ei ole kaalutud, et tõesti tuleks vaadata seda, et on tööstusheite direktiiv, mis lubab olulist leevendust ja muudab tegelikku olukorda ja veel ühte, üht-teist selles, mis võib-olla neis andmetes oli ebatäpsusi,» sõnas Mihkel Olgo riigikontrollist.

Varem vaid ametkondlikuks kasutuseks mõeldud kirjas oli riigikontrolör Mihkel Oviir tavatult kriitiline, öeldes otse, et valitsusele esitatud info ei olnud täielik ning ühtlasi ei ole mõistlik, et sedavõrd olulised ja analüüsi vajavad materjalid esitatakse valitsusele vahetult enne otsuse tegemist. Sellest hoolimata otsustas valitsuskabinet 5. mail 2011 Alstomi lepingu poolt. Seega Eesti ajaloo suurim majandusinvesteering suruti läbi pehmelt öelda puuduliku info põhjal.

Asjaosaliste seas on see teema väga ebapopulaarne. Intervjuust loobuvad nii nõukogu esimees Jüri Käo kui mitu poliitikust nõukogu liiget. Isegi Juhan Parts, keda teema otseselt puudutab, ei leia nädala jooksul intervjuu andmise jaoks aega. Enda asemel saadab ta kaamera ette energeetikaosakonna juhataja Timo Tatari, kes nende sündmuste ajal ministeeriumis ei töötanud.

«Ma kahjuks ei oska seda kuidagi kommenteerida, mis sealt oli puudu jäänud ja mis põhjustel need oli puudu jäänud. Julgen ainult arvata, et ju siis need argumendid mingil põhjusel ei olnud selles arutelus kuidagi maksvad,» sõnas Tatar.

Liive: äriettevõttena poleks Eesti Energia elektrijaama ehitama hakanud

Samal ajal kasvas vastasseis Alstomi lepingule ka Eesti Energias. Jaanuaris sõlmitud lepingus oli klausel, et lõplikuks jõustumiseks peab selle poole aasta jooksul heaks kiitma ka Eesti Energia nõukogu. Aga segases olukorras nõukogu tõrkus, sest nemad on ju juriidiliselt vastutavad võimaliku kahju eest.

15. juunil, päev enne tärmini kukkumist, saatis firma juhtkond valitsusele konfidentsiaalse kirja, milles püüdis veelkord hädapidurit tõmmata. Nii otsekohest teksti näeb ametlikes paberites harva. Peale kümnete argumentide, mis seadsid küsimärgi alla kogu projekti mõttekuse, öeldi põhimõtteliselt, et nad ei kavatse vastutada, kui tekib probleeme.

Hoolimata vastuargumentidest pandi nad jõuga paika. Samal päeval, 15. juunil allkirjastas majandusminister kui Eesti Energia ainuaktsionär otsuse, millega käskis lepingut Alstomiga täita. Seega päev hiljem, 16. juunil hääletaski konkreetse suunise saanud nõukogu lepingu poolt.

Sandor Liive ütleb, et Eesti Energia ei oleks äriettevõttena sel ajahetkel elektrijaama ehitama hakanud, kuna neil puudus selgus selle toe ehk tasuta CO2 kvoodi osas.

Endiselt oli lahtine, kuidas saab Eesti riik kahjumlikule põlevkivijaamale peale maksta. Nüüd tehti panus CO2 kvoodile. Täpsemini, taotleti Euroopa Komisjonilt luba, et Eesti riik saaks anda Eesti Energiale tasuta saastekvooti.

«Ja nii Eesti taotleski, mitte Eesti Energia, aga Eesti taotles nendele kahele põlevkiviplokile, esimesele 14 miljonit tonni ja teisele plokile vähem tasuta CO2 kvooti, mis on antud investeeringu toetuseks,» selgitab Liive.

Mihkel Olgo vastas küsimusele, mida see tavalisele inimesele tähendab, et tegelikult võiks Eesti riik selle kvoodi maha müüja ja saadud raha eelarves millekski muuks kasutada. "Eelkõige Euroopa Liit näeb ette, et keskkonnainvesteeringuteks. Rahaliselt on tasuta kvoodi hulk täna umbes 300 miljonit eurot," märkis ta.

Ministeeriumi arvates näeb riigikontroll asja mustades värvides

Majandusministeerium ütleb, et riigikontroll näeb asju liiga mustades toonides ja me ei maksa nii palju peale. «See õige number tänaste hindade juures oleks kuskil 100-150 miljoni euro vahel,» sõnab Timo Tatar.

Et teha põlevkivi põletamist mõttekamaks, ehitatakse katlale võimalus kasutada 50% ulatuses biomassi. See suurendas esimese faasi hinda 640 miljoni euroni, sh Alstomi osa kallines 20 miljoni võrra. Seega Eesti Energia ehitab umbes miljardieurose kompleksi ja me maksame sellele veel 100-300 miljonit peale. Kõik selle nimel, et meil oleks ka kõige hullemas hädaolukorras olemas omamaine elekter. Kuid kaks nädalat tagasi avaldatud riigikontrolli analüüs ütleb, et uutes, avatud elektribörsi tingimustes on see piltlikult öelda sama kallis ja mõttekas kui Eesti hakkaks võistlema Jaapani autotööstusega.

Sandor Liive ütleb, et ehituse perspektiivikus selgub 20-30 aasta pärast. «Kui me lähtume eeldusest, et Euroopa kliimapoliitika jääb karmiks, siis põlevkivist elektri tootmine ei ole kõige mõistlikum samm. Kuid samas tõdeme – põlevkivist elektri tootmine koos biomassiga on ainukene meile täna kätte saadav, kohaliku kütuse peal juhitav elektritootmine.»

Riigikontrolli peakontrolöri sõnul on reaalsus, et kui elektrit börsil müüakse ja ostetakse, ei ole kogu elektrituru piirkond mitte Eesti, vaid Baltimaad pluss Soome, Rootsi ja Norra ehk suur piirkond.

«See elekter müüakse börsile, börsilt ostetakse ja siis vastavalt pakkumisele-nõudmisele tekib ka hind ehk mis see reaalsuses tähendab, et isegi, kui me suudaksime Eestis odavalt toota elektrit, siis ei taga see seda, et meil Eestis oleks võimalik osta odavalt elektrit,» rõhutas Mihkel Olgo. «Kahjuks kurioosum on see, et põlevkivi puhul me ei suudagi toota väga tihti või enamiku ajast börsihinnale sobivat, vastavat elektrit, vaid meie tootmiskulud on kallimad ja me ei saagi börsile müüa, ostame ja tarbime tegelikult kellegi teise elektrit.»

Eesti Energia juhatuse esimehe sõnul sõltub elektri hind sellest, milline on CO2 hind. Kui see on madal või null, on ta natuke kõrgem praegusest turuhinnast. Kui CO2 hind on kõrge, võib piltlikult iga megavatt-tunni elektrienergia hinnale panna juurde ühe tonni CO2 hinna.

Küsimusele, kas hind on siis ikkagi väga kallis, vastab Liive, et ükskõik milline praegu ehitatav uus elektritootmisvõimsus on praegusest turuhinnast märksa kallim.

Riigikontroll: uus jaam ei aita elektri hinda odavamana hoida

Mihkel Olgo märgib, et olgu uute plokkide ehitamine luksus või mitte, on see meile ebavajalik. «See ei anna meile midagi ja ei aita meil kuidagi kaasa sellele, et meie lamp siin põleks või inimese kodus oleks elekter odavam,» nendib peakontrolör.

Timo Tatar majandusministeeriumist usub enda sõnul et uute plokkide rajamine on praegustest valikutest parim, ehkki kindlasti mitte ideaalne, ning tegu pole ebamõistliku priiskamisega. «Kõige kallim elekter on olematu elekter - kui elektrit ei ole, oleme pimeduses, see on kõige kallim.»

Kriitikud ei väida, et Eesti peaks panustama elektriimpordile ja ise elektri tootmisest loobuma. Jutt on, et põlevkivi, ükskõik kui armas ta pole, on elektritootmiseks mõttetu ja põlevkivikatlaid juurde ehitada on kilplus. Samas ei pea põlevkivikaevurid töökohtade pärast muretsema, sest sellest saab toota diislit, mis on praeguste hindade juures palju kasulikum.

Alstom on tõeline rahvusvaheline hiiglane. Prantsusmaalt pärit firma tegutseb 100 riigis, kus tal on kokku 92 600 töötajat. Mullune müügimaht ulatus 19,9 miljardi euroni. Alstom valmistab kõike, alates New Yorgi metroovagunitest ja superkiirrongidest kuni söekivi- ja tuumaelektrijaamadeni. Üks neljandik kogu maailma elektrist toodetakse moel või teisel nende tehnoloogiaga.

Samas on tähelepanuväärne, et ajal, kui Eesti pidas nendega läbirääkimisi uue jõujaama ostuks, oli Alstom läänes mässitud korruptsiooniafääri. Šveitsi peaprokurör määras kontsernile 31 miljonit eurot trahvi, sest Alstomi konsultandid kasutasid mitmetes maades neile usaldatud raha pistise andmiseks. Muuhulgas läksid Lätis kohtu alla Latvenergo neli tippjuhti, keda süüdistati 8 miljoni euro suuruse pistise võtmises Alstomiga seotud tegelastelt.